Kes on karpvähiline?

Karpvähilised on kuni 2 mm pikkused vähid, keda võib leida igasugustest veekogudest: nii merest kui mageveest, väikestest lompidest, tiikidest, suurtest järvedest, jõgedest, allikatest, põhjaveest jne. Rohkem meeldib neile tegutseda põhjalähedases vees, kuid eriti meres leiab mõningaid liike ka pealmisest veekihist. Juba tiigi kaldalt võib madalas vees näha ronimas või ujumas neid miniatuurse oa kujulisi pisiloomi. Maalimas tuntakse karpvähilisi umbes 5 700 liiki, Eesti vetest on leitud 93, oletatakse aga umbes 100 liigi olemasolu.

Karpvähilised on omapärased loomad, kuna nende keha on üleni suletud kahepoolmelisse karpi. Ainult kõhupoolel on pilu, kust ulatuvad välja vähi tundlad, jalad ja veidi tagakeha. Karp ehk koda on mõnedel liikidel nahkjas, teistel kaetud lubikihiga, selle kaks poolt on selja pealt ühendatud elastse sidemega ning vähil on olemas spetsiaalsed lihased, mille abil saab koda ka täiesti sulgeda.

Karpvähilised ujuvad tundlate ühtlaste löökide abil, jalgu ja tagakeha kasutavad ronimiseks. Liikumisviisi järgi pole neid võimalik segi ajada meie vetes sama tavaliste vesikirbulistega, kes liiguvad hüppeliselt, ega ka aerjalalistega, kelle liikumine pole samuti sujuv, vaid tõukeline.

Karpvähiliste ujumisel osalevad peamiselt tugevad pikkade harjastega tagatundlad, kuid paljudel magevees elavatel liikidel on hästi arenenud ka peenemad ja õrnemad eestundlad. Sel juhul, soovides ujuda otsesuunas, sooritavad vähid eestundlatega lööke üles- ja ettepoole, tagatundlatega alla ja tahapoole. Tundlate ehituse järgi on võimalik otsustada ka karpvähi eluviisi üle. Liigid, kelle tundlatel esinevad pikad harjased, on enamasti head ujujad ning elutsevad avavees. Lühikeste ja väheste tundlaharjastega liigid elavad veekogu põhjal, kus tundlad ei mängi nii suurt rolli ja edasiliikumiseks läheb tarvis vaid tugevaid jalgu. Mõnedel meres elavatel karpvähilistel avanevad tagatundlate tipul ka võrgunäärmete juhad. Mingilt veealuselt esemelt allapoole laskudes eritavad need loomad võrguniiti nagu ämblikud ja ronivad pärast mööda seda tagasi.

Karpvähilistel on kõigest 1-2 paari jalgu (kõige vähem vähkide hulgas), mille abil nad kõnnivad mööda veekogu põhja ja taimi. Mõnedel liikidel on tagumine jalapaar ülespoole käändunud ning loom puhastab nende jalgade abil oma kojaõõnt sinna sattunud võõrkehadest.

Karpvähiliste tagakeha lõpeb tavaliselt hargiga, mis ulatub samuti veidi kojast välja ning on abiks veekogu põhjas roomamisel ja keha edasi tõukamisel.

Karpvähilised vaatavad läbi koja. Neil on enamasti 1 lihtsilm, mis asetseb pea eesotsas. Pea on suletud kotta nagu enamus kehaosi, kuid silma ees paiknev koja piirkond on muutunud läbipaistvaks ning vähk näeb läbi selle. Mõnedel liikidel esineb ühe lihtsilma asemel hoopis paar liitsilmi, teistel võivad silmad üldse puududa.

Ka karpvähiliste koja kuju ja ehitus sõltub nende eluviisist. Kõval põhjal elutsevatel liikidel on koda paksuseinaline ning mitmete kühmudega; põhjas kaevuvatel loomadel on paksuseinaline kuid sile koda; õhukeseseinaline sile koda esineb taimedel ronivatel ja pehmel mudasel põhjal elavatel karpvähilistel.

Mõned karpvähilised on võimelised helendama nagu jaaniussid. Sellist efekti kasutavad nad vastassoo seksuaalseks ahvatlemiseks.

Mida sööb karpvähiline?

Karpvähiliste toitumine on mitmekesine. Enamus liike on hõljumitoidulised, kes filtreerivad lõugadega veest välja igasuguseid pisikesi söödavaid osi; mõned on röövvormid, kes söövad muuhulgas ka teisi vähilaadseid, rõngusse ja tillukesi kalu; on liike, kes tuhnivad põhjamudas toiduosakesi otsides. Mõned liigid on ainult taime-, teised loomtoidulised, esineb ka surnud materjali sööjaid ning vähesed liigid on parasiidid teistel veeloomadel. Taimsest toidust on kõige tavalisemad vetikad. Toidu haaramise, peenestamise või filtreerimisega tegelevad peapiirkonnas olevad jätked - tundlad, üla- ja alalõuad.

Karpvähilised sooritavad oma alalõugadega ka erilisi lööke, nii et tekib vool, mis uuendab kojas olevat vett. Pidev vee vahetus on vajalik hapniku hankimiseks veest ja jääkainete eemaldamiseks. Karpvähid hingavad läbi kehaseina kogu keha pinnaga, ainult mõnedel üksikutel liikidel on spetsiaalsed hingamiselundid - lõpused. Enamasti puudub neil vähkidel ka süda.

Karpvähilise sigimine

Karpvähid on tavaliselt lahksugulised - esinevad nii emased kui isased loomad. On teada aga päris palju ka selliseid enamasti ajutistes mageveekogudes elavaid liike, kus isased puuduvad ning emased annavad järglasi ilma viljastamiseta. Sellist paljunemist nimetatakse partenogeneesiks - neitsisigimiseks. Mõnede taoliste liikide puhul on täheldatud huvitavat asjaolu, nimelt võivad liigi levikuala lõunapoolsemates piirkondades ilmuda ka isased ning paljunemine toimub tavalisel moel, viljastamisega. Väliselt on isased ja emased loomad peaaegu sarnased.

Veel üks uskumatu asjaolu karpvähilisete juures on isaste loomade seemnerakkude mõõtmed: need on praeguseni loomariigis teadaolevalt kõige suuremad! üks seemnerakk võib olla kuni 6 mm pikkune, seega loomast endast umbes 6 korda pikem ning 100 korda suurem inimese seemnerakust.

Sugujuhad, mis peavad mahutama selliseid hiiglaslikke rakke, on tugevasti väändunud kanalite sarnased. Isased loomad paigutavad oma seemnerakud emase suguavasse. Emased munevad munad, mis saavad viljastatud alles seejärel, kui nad on väljunud looma kehast suguavasse, kus kohtuvad isase sugurakkudega.

Viljastatud munad jäävad esialgu emase kojaõõnde, hiljem paigutab loom nad veetaimedele, kividele või veekogu põhja. Munast koorub vastne, kellel on samuti kahepoolmeline koda ning kes oskab juba hästi ujuda ja roomata. Täiskasvanuks moondub vastne kestumise teel nagu kõik vähid - heidab aegajalt ära kitsaks jäänud koja ja kasvatab uue.

Teiste vähkidega võrreldes on karpvähilistel veel üks omapära: nimelt täiskasvanud karpvähilised ei kestu enam kordagi.

Karpvähiliste eluiga on eri liikides varieeruv. See võib olla umbes 3 kuni 10 kuud.

Kus elavad karpvähilised?

Eestis leiab karpvähilisi kõigist veekogudest. Meie merevetest on neid leitud 38 liiki ja mageveest 73, kusjuures mõned liigid on nii mere- kui magevees ühised. Eesti järvedes on teada 41, jõgedes 28, allikates 24, ajutistes veekogudes (lombid ja kuivavad tiigid) 38 ja väikeveekogudes (tiigid) 24 liigi olemasolu.

Kuna karpvähilised elavad suures enamuses veekogu põhja lähedal, tuleks neid püüdma minnes kaasa võtta tugevamast riidest valmistatud kahv - pika varre otsa rõnga ümber kinnitatud kott. Sellega saab tõmmata mööda veekogu põhja, nii et kotti koguneb muda, liiva ja palju erinevaid loomakesi, sealhulgas ka karpvähilisi.

Välitingimustes saab püütud karpvähilisi paigutada veega täidetud läbipaistvasse klaasist anumasse ning seal jälgida nende liikumist ja kehaehitust. Kui karpvähiline laskub anuma põhja, hakkab ta seal tavaliselt roomama, ning siis on luubi abil selgesti näha tema kojast väljaulatuvad jalad. Samasse anumasse võib panna koos karpvähilistega ka näiteks vesikirbulisi ja aerjalalisi, nii on eriti lihtne võrrelda nende loomade liikumist.

Et aga karpvähilised on nii väikesed, läheb nende kehaehitusega põhjalikumaks tutvumiseks tarvis binokulaari, mille alla saab looma paigutada elusalt vees liikuvana, või mikroskoopi ja prepareerimist.

Eriliselt huvitav karpvähiliste koosseis elab meie allikates. Haruldased liigid moodustavad 1/3 kõigist sealt leitud liikidest ning kahte liiki - Ilyodromus estonicus ja Cypridopsis sp. pole leitud kusagilt mujalt maalimas. Haruldane Ilyodromus estonicus elutseb eriti massiliselt Pandivere kõrgustiku allikates.

Igasugustes ajutistes lompides elab palju spetsiifilisi liike, keda ei kohta mujal veekogudes, näiteks Eucypris crassa ja Eucypris virens.

Tavaline ja arvukas ajutistes veekogudes on ka liik Heterocypris incongruens, kes võib lombis liikuda kõhtmine pool ülespoole, riputades end altpoolt pindmise veekihi külge ning püsides seal tänu pindpinevusjõule. Samamoodi liigub ka Cypridopsis vidua, keda võib leida enamasti kõigist mageveekogudest.

Ka meres on karpvähilised põhjaelustiku tähtis osa. Madalmerest võib lausa massiliselt leida sellist liiki nagu Cyprideis torosa. üldiselt esineb Läänemeres karpvähilisi tihti väga arvukalt - 10 000 kuni 100 000 looma ruutmeetril, kuid kohati puuduvad mõnedel laialdastel aladel need vähid peaaegu täielikult.Arvatavasti sõltub karpvähiliste selline arvukuse kõikumine neile toiduks oleva orgaanilise aine hulgast merepõhjas. Sellepärast leidub mudase põhjaga aladel karpvähilisi tavaliselt rikkalikult, viljatul liivasel merepõhjal nad peaaegu puuduvad.

Järvede kaldavöötmest võib sagedasti leida liike Dolerocypris fasciata ja Cypridopsis vidua. Järvedele spetsiifilised liigid on veel Cytherissa lacustris, Limnocythere sancti-patricii jpt.

Ainult jõgedes esinevad sellised liigid nagu Cyclocypris serena, Cypria curvifurcata jt. Kõige sagedamini ette tulevad ja arvukaimad liigid jõgedes on aga Cyclocypris laevis, Cyclosypris ovum ja Cypridopsis vidua

Teksti allikas:

 http://www.zbi.ee/satikad/vahid/karp/

Loimurid

Loimurid ehk tardigraadid on terve hõimkond mikroskoopilisi loomakesi, kes mikroskoobi all näevad välja natuke nagu mingid kummalised karud. Loimureid iseloomustas esimesena 1773. aastal Johann August Ephraim Goeze. Ta nimetaski neid "väikesteks veekarudeks" (saksa keeles kleiner Wasserbär). Nimetuse Tardigrada andis neile itaalia bioloog Lazzaro Spallanzani, mis otsetõlkes tähendab "aeglased liikujad" (loimurid). Loimureid on kirjeldatud üle 1000 liigi ja nad on levinud kõikjal maailmas.

Nad on kõige vastupidavamad loomad, keda teatakse. Nad elavad üle ka kõige raskemad tingimused, mis teistele eluvormidele on juba surmavad. Nad suudavad ellu jääda 271-kraadises külmas, ligikaudu 150-kraadises kuumuses, madala rõhuga vaakumis, keevas alkoholis ja on 1000 korda vastupidavamad röntgenikiirtele kui inimesed. Seetõttu leidub neid kõikjal: vihmametsades, Antarktikas, meresügavikes (kuni 4000 meetrit), mäetippudel (ka Himaalajas), magevetes (kuni 25 000 looma liitri kohta) ja ka kosmoses. Nt 2007. aasta septembris lennutati tardumusseisundis olevad loimurid Maa-lähedasele orbiidile, 2000 kilomeetri kaugusele maapinnast. Loomad veetsid 10 päeva kosmoses, kus nad talusid lihtsalt vaakumit või vaakumit ja UV-kiirgust. Pärast Maale naasmist pandi loimurid niiskesse keskkonda, kus 68% katsealustest loomadest, kes viibisid vaid vaakumis, ärkasid 30 minutiga ellu ja andsid ka elujõulisi idulasi – vastupidi nendele loomadele, kes puutusid kokku UV-radiatsiooniga. Nende loimurite hulgas, kes puutusid lisaks vaakumile kokku ka UV-radiatsiooniga, oli suremus suurem. Ellu jäid vaid kolm isendit liigist Milnesium tardigradium. Veel arvatakse, et loimureid võib leiduda lausa kuul. Seda seetõttu, et 2019. aasta 11. aprillil nurjus Iisraeli katse maandada Kuul kosmoseaparaat Beresheet. Mootoririkke tõttu kukkus aparaat alla ja purunes. Selle aparaadi pardale olid teadlased kaasa pannud tuhandeid loimureid. Teadlased ei tea, kas loimurid elasid kokkupõrke üle, aga usuvad, et vähemalt osaliselt elasid nad kokkupõrke üle ja on Kuu pinnal endiselt elus. 

Loimurite puhul on see võimalik, sest stressiolekus võtavad nad anabioosi seisundi, kus organismil nähtavad elutunnused kaovad. Stressiseisundis moodustavad loimurid enda ümber bioloogilise klaasi. Sellises olekus suudavad valgud ja molekulid säilida eluvõimelistena ka niiskuseta. Tardumusseisundisse saamiseks tõmbavad loimurid jalad keha sisse, asendavad vee suhkruga ja tõmbuvad kerra, meenutades lõpuks vahaga kaetud pallikest. Tavapärase oleku taastavad nad siis, kui keskkond muutub taas niiseks. Loimurid elustuvad mõne minuti kuni paari tunni jooksul. Metabolismi oleku määrab isendit ümbritsev keskkond. Sellises olekus võib metabolism langeda 0,1% tavalisest olekust ja vee sisaldus väheneb 1%. Seda võimaldab suur mitteredutseeriva suhkru trehhaloosi sisaldus, mis kaitseb loimurite membraani.

Päris surematud nad siiski pole. Nt on Põhja-Carolina ülikooli teadlased viinud loimuritega läbi katse, kus nad asetasid loomad äärmuslikesse keskkonnatingimustesse, külma ja kuivusse. Seejärel uuriti, kuidas välised tingimused muutsid geenide avaldumist. Leiti pärilikkuslõigud, mis vastutavad vaid loimuritele omaste valkude tootmise eest. Neid valke eristab kindla kuju puudumine ja valkude genoomide hulgast sõltub reageerimise kiirus veepuudusele. Kui valkude sünteesi eest vastutav geeni tegevus peatati, siis kuivades oludes loimurid hukkusid. Loimurirakkude tsütoplasmas moodustuv klaasjas struktuur kaitseb rakusiseseid eluks vajalikke organelle. 

Veel on uurinud loimureid ja nende vastupidavust Lorena Rebecchi Modena ja tema kollegid Regillo Emilia ülikoolist. Nad kimbutasid loimureid mitmesuguste äärmuslike keskkonnategurite nagu veepuuduse, kuumuse ja ultraviolettkiirgusega, nii ühekaupa kui ka mitmesugustes kombinatsioonides. Ükshaaval rakendatud stressoritega said loimurid hästi hakkama. Nad moodustasid vajadusel enda ümber bioloogilise klaasi ja panid oma ainevahetuse seisma, kuid kõrge temperatuuri ja tugeva ultraviolettkiirguse koostoime sai neile ometi saatuslikuks. Rebecchi ja kaasautorid kirjutavad tulemustest ajakirjas Journal of Experimental Biology.

Loimurid teeb eriliseks ka nende DNA. Ameerika Ühendriikide Põhja-Carolina ülikooli teadlased avastasid, et 17,5 protsenti loimurite DNA-st pärineb teistelt liikidelt. Loomad on geene võtnud üle enamasti bakteritelt, kuid ka taimedelt, seentelt ja arhedelt. Töörühm avastas, et iga kuues loimurigeen pärineb bakteritelt.

Enamik loimureid on herbivoorid või bakterisööjad, aga leidub ka karnivoore. Lihatoidulised liigid söövad väiksemaid loimureid (nt Milnesium tardigradum). Arvatavasti on loimurid suguluses lülijalgsete eellastega. Esimesed loimurite fossiilid pärinevad kriidiajastu (145 kuni 65 miljonit aastat tagasi) Põhja-Ameerikast. Seda konkreetset liiki võib leida kõikjal maailmas. Loimurite globaalsus on võimalik, sest nende munad ja puhkeseisund on väga vastupidavad ning nad saavad rännata mööda maailma elutsedes loomade jalgadel.

Loimurid on enamasti kahesugulised ja viljastumine on kehaväline. Paaritumine toimub kestumise ajal, kui emane muneb munad maha aetud kesta sisse ja isane viljastab munad kattes need spermaga. Osadel liikidel on ka kehasisene viljastumine. Sel juhul toimub paaritumine enne, kui emane isend lõplikult kestub. Enamasti jäetakse munad vana kesta sisse, kuid on ka liike, kes kinnitavad munad lähedal asuvale substraadile. Munad kooruvad neliteist päeva pärast munemist. Äsja koorunud loimuril on juba sama palju rakke kui täiskasvanud isendil. Kasvamine toimub seega rakkude suurenemise, mitte pooldumise arvelt. Loimurid võivad kestuda elu jooksul kuni 12 korda.

Videos on näha mida kõike võib leida väikesest tükist õunpuul olevast samblast. Esimene tegelane on loimur ja teised on keriloomad ehk rotaatorid.

Allikad:

https://www.wikiwand.com/et/Loimurid

https://novaator.err.ee/652754/mis-hukutab-maailma-koige-vastupidavamad-loomad

https://www.ohtuleht.ee/973018/kas-kuul-on-nuud-toesti-elu-iisrael-saatis-sinna-tuhandeid-loimureid

https://forte.delfi.ee/artikkel/80729905/see-on-maailma-koige-vastupidavam-loom-loimur-aga-ka-temal-on-omad-norkused

Video : 

https://www.youtube.com/watch?v=IH3ABle9k7A&feature=emb_logo&ab_channel=TheDodo

Kes on vesikirbud?

Vesikirp on kotikesetaolise kehaga keskmiselt 1 mm pikkune loom. Tema keha katab läbipaistev koda. Läbi koja on hästi näha 5 paari rindmikujalgu, samuti paistavad vaatajale vähi sooltoru ja süda ning selle tuksumine. Aegajalt sirutub kojast välja tavaliselt kahe küünisega lõppev tagakeha, mis oma järskude liigutustega võtab osa looma liikumisest. Vastavatel perioodidel on võimalik läbipaistva koja tõttu emasloomade juures näha seljal paiknevas haudetaskus mune või looteid.

Väike näide ühe video näol. Video alguses näete hästi tema südant ja selle tööd, lõpus aga on jällegi kenasti näha tema jalad ja nende siputamine. Videos näete liiki ebakiivrik (simocephalus).

Kehast saab selgelt eristada kiivritaolist pead, mis pole kojaga kaetud ning kus asub 1 suur liitsilm. Liitsilm koosneb tillukestest osasilmadest, millede arv sõltub liigi toitumisviisist: veest väikeseid palu filtreerival vesikirbul (Daphnia) on 22 osasilma, röövloomal klaasikul (Leptodora) aga 300. Peas asub vesikirbulistel veel kaks paari tundlaid, millest esimesed on väikesed, teised aga suured ja kaheharulised ning lükkavad vähi keha ujumisel edasi. Tänu nende tundlate perioodilistele tugevatele tõugetele on vesikirbuliste liikumine vees hüppeline (siit ka nimetus - vesikirp). Sellise iseloomuliku liikumisviisi järgi ei saa vesikirbulisi segi ajada ühegi teise väikese veeloomaga. Pea alumisel küljel paikneb vesikirbulistel suu, mida ümbritseb eest ülahuul, tagant alalõuad ning külgedelt ülalõuad.

Pildil on näha liik ebakiivrik (simocephalus)

Mida vesikirp sööb ja kuidas hingab? 

Vesikirbuliste toitumine ja hingamine on seotud nende rindmikujalgadega. Nimelt paiknevad jalgade küljes õhukeseseinalised hingamiselundid - lõpuskotikesed. Jalgade liigutamisega tagab loom pideva värske hapnikurikka vee juurdevoolu hingamiselundite juurde. Hapnik siseneb läbi lõpusekottide õhukeste seinte ning satub verre. Jalgade küljes on ka harjaskammikesed. Nendesse jäävad kinni vees hõljuvad vesikirbuliste toiduobjektid - bakterid, väikesed vetikad, algloomad, kõdu. Toit suunatakse jalgade juurest suhu. Sellist toitumisviisi nimetatakse filtreerimiseks. Vesikirbuliste jalad sooritavad minutis 300-500 lööki ning vett filtreeritakse kogu aeg. Ööpäeva jooksul võib üks vesikirp ära süüa 4,8 kuni 40,8 miljonit bakterit. Vesikirbuliste hulgas on ka röövloomi, kes ei toitu filtreerides, vaid nende jalad on kohastunud otseseks saagi haaramiseks. Jalgadel paiknevad ogad ja ogajad harjased. Röövliikidel ei ole lõpuseid ja nad hingavad läbi kehaseina. Samuti pole nende keha üleni kojaga kaetud, vaid koda esineb ainult seljaosas, kus moodustab haudetasku munade jaoks.

Kuidas vesikirbud sigivad?

Vesikirbulised on lahksugulised - on olemas nii isased kui emased loomad. Kuid seni, kuni elutingimused vesikirbulistele veekogus on igati soodsad, leidub seal ainult emaseid loomi, kes munevad viljastamata mune. Sellist paljunemisviisi, kus ei osale isane loom, nimetatakse partenogeneesiks - neitsisigimiseks. Emane vesikirp paigutab munetud munad oma seljal asuvasse haudetaskusse, kus juba kolme-nelja päeva pärast arenevad noored vesikirbud. Soodsate elutingimustega veekogus on ka munadest koorunud loomad kõik emased, saavad 8-10 päeva pärast suguküpseks ning annavad ise uue põlvkonna. Tavaliselt toimub järglaste sünnil ka emaslooma kestumine.

Pildil on näha Vesikirp liigist ebakiivrik (simocephalus), tema seljal asuvas haudetaskus on näha üks embrüo.

Munadest koorunud loomad arenevad täiskasvanuks vahepealsete kestumistega nagu kõik vähid - heidavad aegajalt ära kitsaks jäänud kesta ja kasvatavad uue. Munade arv eri liiki vesikirbulistel on erinev. Tavaline vesikirp ehk kiivrik (Daphnia) annab korraga 50 -100 järglast, nokik (Bosmina) ainult kuni 16. Eriti soodsates tingimustes, soojal suvel, kui toitu on piisavalt, ilmub uus põlvkond iga 3-4 päeva tagant, nii et nende vähkide arvukus võib äärmiselt kiiresti suureneda. Sügisese temperatuuri languse ja toiduhulga vähenemise tagajärjel, või ka veekogu saastumise tõttu, ilmuvad mõnedest munadest isased vesikirbud. On täheldatud, et isegi elutingimuste lühiajaline halvenemine mõjutab järglaste sugu: sugu määratakse kindlaks 15 minutit enne muna väljumist emaslooma suguteedest. Kui sellel hetkel toimib vähile mingi ebasoodus mõju, sünnivad munadest isased loomad. Vesikirbuliste isased on emastest mitu korda väiksemad, neil on pikenenud eestundlad ja esimeste rindmikujalgade küljes küünised emase kinnihoidmiseks paaritumise ajal. Pärast emase ja isase looma paaritumist muneb ema viljastatud munad, mida nimetatakse ka püsimunadeks. Sellised püsimunad on ümbritsetud tugevate kaitsvate kestadega, nad langevad veekogu põhja ja arenenvad alles järgmisel kevadel uuteks emasloomadeks. Püsimunade olemasolu aitab vesikirbulistel üle elada väga ebasoodsaid tingimusi - munad võivad külmuda jäässe või kuivada ja säilitada seejuures eluvõime. Püsimunad on ka heaks levimisvahendiks, mistõttu ongi vesikirbulised kõigis meie planeedi seisuveekogudes nii laialt levinud. Need munad kanduvad kergesti tuulega ühest veekogust teise või levivad kuivanud mudaga veelindude jalgade küljest jne.

 Pildil on näha vesikirp liigist mütsik (ceriodaphnia), tema seljal asuvas haudetaskus on näha püsimuna.

Kust vesikirpe leida?

Vesikirbulisi elutseb Eestis 79 erinevat liiki. Neid leidub massiliselt meie kõigis veekogudes, nii mage- kui merevees. Eesti järvedes on teada 70, jõgedes 55, lompides 51, tiikides 34, turbaaukudes 32, rabalaugastes 26, allikates 19 ja meres 18 liigi olemasolu. Vesikirbuliste kõige arvukam esinemine langeb soojale aastaajale. Kõikjal MAGEVEEKOGUDES ühised väga levinud liigid on tavaline sarvik (Scapholeberis mucronata), tavaline lestik (Chydorus sphaericus) ja viiruline pisilestik (Alonella excisa). Tavaline sarvik võib kinnituda altpoolt vee pindkile külge ja mööda seda kiiresti kõht ülespidi liikuda. Veekile küljes püsib loom oma koja servas paiknevate mittemärguvate harjaste abil. Tavaline lestik on väike vesikirbuline, kes olles mõnda aega ujunud, ronib mööda veetaimi. Taimest kinni hoiab ta koja serva harjastega ning edasi tõukab ennast teise paari rindmikujalgade ja tagakeha abil. Tüüpilised JÄRVEDES elutsevad liigid on suuresilmane kiivrik (Daphnia longispina hyalina), keda võib tavaliselt leida veekogust aastaringselt, järve kiivrik (Daphnia cucullata) jt.

 Pildil on näha vesikirp liigist kiivrik (Daphnia)

LOMPIDES kohtab sagedasti võrkjakojalist mütsikut (Ceriodaphnia reticulata), sarvikut (Scapholeberis aurita) ja suurt kiivrikut (Daphnia magna). Viimane võib ühe kuuga anda 30 miljardit järglast. RABALAUGASTES ja RABAJÄRVEDES elab tüüpilise liigina ümmargust läbipaistvat kerakest meenutav tavaline küürik. Tema omapärane kuju on tingitud koda katvast sültjast kestast. Samas elutsevad veel järve nokik (Bosmina coregoni longispina), pisilestik (Alonella nana) jt.

Pildil on näha vesikirp liigist mütsik (ceriodaphnia)

Tüüpiline ALLIKATES leiduv liik on ebakiivrik (Simocephalus exspinosus), kellele meeldib elutseda taimepuhmastes, kuhu kinnitub oma tagatundlate harjaste abil. MERES kõige sagedamini ettetulevad vesikirbulised on meri-nokik (Bosmina coregoni maritima), nordmanni rübik (Evadne nordmanni), tavaline paunik (Podon polyphemoides), meri-paunik (Podon leuckarti) jt. Meri-nokikut leiab sagedamini rannikulähedasest veest, nordmanni rübikut esineb rohkem avamerel pindmises veekihis. Tavalist paunikut peetakse meie lahtede kõige arvukamaks liigiks.

 Pildil on näha vesikirp liigist ebakiivrik (simocephalus)

Mine vaata kindlasti ka galeriis vesikirpude pilte. 

Allikad:

http://www.zbi.ee/satikad/vahid/leht/leht_1.htm

http://www.zbi.ee/satikad/vahid/leht/leht_2.htm

http://www.zbi.ee/satikad/vahid/leht/leht_3.htm

http://www.zbi.ee/satikad/vahid/leht/leht_4.htm

Mis imeloom on hüdra?

Hüdra kuulub ainuõõnsete hulka.

Ainuõõssed - kõrvetavad loomad on kotikujulised. Nad on vees elavad hulkraksed loomad. Nende keha koosneb kahest rakukihist: sisemisest ja välimisest. Ainuõõsseid loomi elab maailmas u. 9000 liiki. Nende nimetus tuleneb sellest, et neil on keha sees suur õõs. Kõik ainuõõssed on röövloomad ja nii ka hüdra. Välimuselt on hüdrad väga huvitavad - kõigil neil on pikk voolujooneline keha, mille ühes otsas paikneb tugevasti aluspinna külge kinnituv tald, teises otsas aga õrnadest kombitsatest koosnevast pärjast ümbritsetud suuava. Nad meenutavad harunenud otsaga niiti, mis vabalt tiigi- või järvevees hõljub, aga välimus võib olla petlik, ta on siiski röövloom ja kui keegi pisem tema kombitsate haardeulatusse jääb, siis nahka ta pistetakse.

Nad on peaaegu läbipaistvad, elavad kolooniatena erinevat tüüpi mageveekogudes. Nende keha moodustab kahe rakukihi – ektodermi ja endotermiga – ümbritsetud gastraalõõs. Nende kahe kihi vahel paikneb õhuke sültjas aine, mida nimetatakse vahehüüvendiks ehk mesoglöaks. Keha alapoolel paikneva jala abil kinnitub hüdralane aluspinna külge. Hüdralased on aga võimelised ka liikuma. Nad võtavad sisse vibuja asendi ning toetavad end vaheldumisi nii jalale kui kombitsatele. Keha esiotsas paikneb toidu vastuvõtmiseks ja seedimatute jäänuste väljutamiseks ette nähtud suuava. Suuava ümbritseb toidu haaramiseks ette nähtud peenikeste kombitsate pärg. Iga kombits on varustatud kõrverakkudega, milles paikneb kõrveniit. Raku välispinnal on tundekarvake – kõrvetripse, mille puudutamisel kibekiiresti kõrveniit ohvri poole paisatakse. Hüdralastel võib olla erinevat tüüpi kõrverakke. Esimese tüübi kõrveniit on varustatud ogaga, mis tungib ohvri kehasse, põhjustades üldist või siis kohalikku mürgistust. Teise tüübi niit mässib end ohvri ümber. Samuti on olemas kõrverakud, mis kleebivad ohvri enese külge. Neid kasutavad hüdralased ka ajutiseks kinnitumiseks edasiliikumisel.

Hüdralased toituvad mitmesugustest veeloomadest, kes on piisavalt väikesed selleks, et hüdralased need nahka panna võiksid. Nendeks võivad olla väikesed rõngussid, aerjalalised, putukad ja nende vastsed. Suuremad hüdralaste liigid püüavad ka väikseid kalu. Hüdralase kombitsad liiguvad vaikselt vees hetkeni, mil silmapiirile ilmub saakloom. Sel hetkel tulistavad kombitsad välja kõrveniidi, halvavad saagi ning suruvad suuavasse. Kui ohver on suuremõõtmeline, ajab hüdra suuava pärani. Kui toit gastraalõõnde jõuab, hakkab hüdralase keha kokku tõmbuma ning seedeensüüme eritama, seetõttu lagundatakse toit mehaanilisel ja keemilisel meetodil. Kui saakloom tervikuna sisemusse ei mahu, neelab hüdralane alla vaid ühe osa. Kui see on seeditud, lükatakse saak sügavamale. Kui tavapärast toitu napib, muudavad mõned hüdralased oma toidusedelit. Kuigi nad on lihasööjad, hakkavad nad toituma nende kehas elavate ainuraksete ripsloomade poolt eritatavatest ainetest.

Hüdralased paljunevad kahesugusel viisil. Suvekuudel, kui toitu on piisavalt, sigivad hüdralased sigitult – pungumise teel. Teine meetod on tavaline suguline paljunemine. Pungumise korral ilmuvad keha välispinnale väikesed mügarikud, mis pikkamööda kasvavad ning millele moodustub suuava ja kombitsapärg. Seejärel uus isend eraldub ning seab end ümbruskonda iseseisva ja sõltumatu organismina. Sügisel, ilmastikutingimuste halvenemisel sigivad hüdralased suguliselt. Iga hüdralane toodab nii mees- kui naissugurakke, mis tekivad kehaseina süvendites tavalistest rakkudest. Keha ülapoolel, kombitsate all tekivad seemnerakkudega täidetud kuhjataolised paksendid, alaosas aga poolkaarekujulised paised suure munarakuga. Tavaliselt viljastavad munaraku teise isendi seemnerakud. Arenev loode kattub paksu kestaga ning elab tänu sellele ületalve (täiskasvanud hukkuvad). Tavaline pärishüdra (Hydra vulgaris) on mõlemasuguline, mis tähendab, et ühe isendi kehas paiknevad nii nais- kui ka meessugurakud, ent hüdralaste hulgas on siiski ka lahksugulisi liike.

Mikromaailma superkangelased!

Mikromaailmas leidub üsna mitmeid vintskeid selle ja hüdralised kuuluvad nende hulka. Hüdraliste supervõimeks on elada peaaegu igavesti! Nad lihtsalt ei vanane. Saksamaal üritasid teadlased kümne aasta jooksul uurida hüdrade vananemist, kuid vandusid lõpuks alla, sest need loomad lihtsalt ei vananegi. Ideaaltingimustes suudab hüdra oma keha pidevalt uuendada ja elada peaaegu igavesti.

Saksamaal Rostockis Max Plancki Demograafiauuringute Instituudis jälgiti pikkade aastate jooksul sadu mageveehüdrasid, keda kasvatati instituudi keldris kunstlikes tingimustes. Iga hüdra elas omaette klaasanumas, talle anti korrapäraselt süüa ning valgusrežiim jäljendas looduslikku öö ja päeva vaheldumist. Mõistagi puudusid igasugused looduslikud vaenlased ja haigusetekitajad. Eksperiment algas 2006. aastal ning nüüdseks on teadlased veendunud, et niisugustes soodsates tingimustes jääb hüdrade suremus äärmiselt madalaks. Nad sõna otseses mõttes ei vananenud - instituudi keldris elanud hüdra tõenäosus aasta jooksul surra püsis east sõltumatuna vaid 0,6 protsendi tasemel. Samal ajal ei vähenenud ka hüdrade sigimisvõimekus (tõsi, kuna iga hüdra elas individuaalses korteris, tuli kõne alla vaid paljunemine pungumise teel). Teisisõnu väljendudes jäid need hüdrad igavesti noorteks. 1800 hüdrat jälgiti kokku 3,9 miljoni vaatluspäeva jooksul, kuid loomulikke surmajuhtumeid tuli ette vaid viis tükki aasta kohta. Teadlased tõdesid, et nende endi elueast ei piisa hüdrade eksperimendi lõpule viimiseks, sest isegi 500 aasta möödudes on nähtavasti elus veel 5% eksperimendiks 2006. aastal välja valitud hüdradest. Mõnes hüdrarühmas oli suremus aga nii madal, et katse võiks kesta isegi üle 3000 aasta. „Hüdral õnnestub oma keha noorena hoida nähtavasti seepärast, et erinevalt teistest elusolenditest ei akumuleeri nende keha elu jooksul vigastusi ja mutatsioone,“ ütles instituudi biodemograaf Alexander Scheuerlein. Näiteks suudavad hüdrad asendada oma keha vigastada saanud osi. Tänu rohketele tüvirakkudele suudavad hüdrad oma algelise keha taastada isegi siis, kui sellest on hävinud suurem osa. Isegi hea tervise juures olev hüdra asendab nelja nädala jooksul kõik oma keharakud, kõrvaldades neis tekkinud mutatsioonid.

Kasutatud allikad:
https://www.imelineteadus.ee/uudised/2015/12/28/hudra-pusib-noorena-peaaegu-igavesti
https://miksike.ee/docs/referaadid2005/hudralased_evelin.htm