Mis imeloom on hüdra?
Hüdra kuulub ainuõõnsete hulka.
Ainuõõssed - kõrvetavad loomad on kotikujulised. Nad on vees elavad hulkraksed loomad. Nende keha koosneb kahest rakukihist: sisemisest ja välimisest. Ainuõõsseid loomi elab maailmas u. 9000 liiki. Nende nimetus tuleneb sellest, et neil on keha sees suur õõs. Kõik ainuõõssed on röövloomad ja nii ka hüdra. Välimuselt on hüdrad väga huvitavad - kõigil neil on pikk voolujooneline keha, mille ühes otsas paikneb tugevasti aluspinna külge kinnituv tald, teises otsas aga õrnadest kombitsatest koosnevast pärjast ümbritsetud suuava. Nad meenutavad harunenud otsaga niiti, mis vabalt tiigi- või järvevees hõljub, aga välimus võib olla petlik, ta on siiski röövloom ja kui keegi pisem tema kombitsate haardeulatusse jääb, siis nahka ta pistetakse.
Nad on peaaegu läbipaistvad, elavad kolooniatena erinevat tüüpi mageveekogudes. Nende keha moodustab kahe rakukihi – ektodermi ja endotermiga – ümbritsetud gastraalõõs. Nende kahe kihi vahel paikneb õhuke sültjas aine, mida nimetatakse vahehüüvendiks ehk mesoglöaks. Keha alapoolel paikneva jala abil kinnitub hüdralane aluspinna külge. Hüdralased on aga võimelised ka liikuma. Nad võtavad sisse vibuja asendi ning toetavad end vaheldumisi nii jalale kui kombitsatele. Keha esiotsas paikneb toidu vastuvõtmiseks ja seedimatute jäänuste väljutamiseks ette nähtud suuava. Suuava ümbritseb toidu haaramiseks ette nähtud peenikeste kombitsate pärg. Iga kombits on varustatud kõrverakkudega, milles paikneb kõrveniit. Raku välispinnal on tundekarvake – kõrvetripse, mille puudutamisel kibekiiresti kõrveniit ohvri poole paisatakse. Hüdralastel võib olla erinevat tüüpi kõrverakke. Esimese tüübi kõrveniit on varustatud ogaga, mis tungib ohvri kehasse, põhjustades üldist või siis kohalikku mürgistust. Teise tüübi niit mässib end ohvri ümber. Samuti on olemas kõrverakud, mis kleebivad ohvri enese külge. Neid kasutavad hüdralased ka ajutiseks kinnitumiseks edasiliikumisel.
Hüdralased toituvad mitmesugustest veeloomadest, kes on piisavalt väikesed selleks, et hüdralased need nahka panna võiksid. Nendeks võivad olla väikesed rõngussid, aerjalalised, putukad ja nende vastsed. Suuremad hüdralaste liigid püüavad ka väikseid kalu. Hüdralase kombitsad liiguvad vaikselt vees hetkeni, mil silmapiirile ilmub saakloom. Sel hetkel tulistavad kombitsad välja kõrveniidi, halvavad saagi ning suruvad suuavasse. Kui ohver on suuremõõtmeline, ajab hüdra suuava pärani. Kui toit gastraalõõnde jõuab, hakkab hüdralase keha kokku tõmbuma ning seedeensüüme eritama, seetõttu lagundatakse toit mehaanilisel ja keemilisel meetodil. Kui saakloom tervikuna sisemusse ei mahu, neelab hüdralane alla vaid ühe osa. Kui see on seeditud, lükatakse saak sügavamale. Kui tavapärast toitu napib, muudavad mõned hüdralased oma toidusedelit. Kuigi nad on lihasööjad, hakkavad nad toituma nende kehas elavate ainuraksete ripsloomade poolt eritatavatest ainetest.
Hüdralased paljunevad kahesugusel viisil. Suvekuudel, kui toitu on piisavalt, sigivad hüdralased sigitult – pungumise teel. Teine meetod on tavaline suguline paljunemine. Pungumise korral ilmuvad keha välispinnale väikesed mügarikud, mis pikkamööda kasvavad ning millele moodustub suuava ja kombitsapärg. Seejärel uus isend eraldub ning seab end ümbruskonda iseseisva ja sõltumatu organismina. Sügisel, ilmastikutingimuste halvenemisel sigivad hüdralased suguliselt. Iga hüdralane toodab nii mees- kui naissugurakke, mis tekivad kehaseina süvendites tavalistest rakkudest. Keha ülapoolel, kombitsate all tekivad seemnerakkudega täidetud kuhjataolised paksendid, alaosas aga poolkaarekujulised paised suure munarakuga. Tavaliselt viljastavad munaraku teise isendi seemnerakud. Arenev loode kattub paksu kestaga ning elab tänu sellele ületalve (täiskasvanud hukkuvad). Tavaline pärishüdra (Hydra vulgaris) on mõlemasuguline, mis tähendab, et ühe isendi kehas paiknevad nii nais- kui ka meessugurakud, ent hüdralaste hulgas on siiski ka lahksugulisi liike.
Mikromaailma superkangelased!
Mikromaailmas leidub üsna mitmeid vintskeid selle ja hüdralised kuuluvad nende hulka. Hüdraliste supervõimeks on elada peaaegu igavesti! Nad lihtsalt ei vanane. Saksamaal üritasid teadlased kümne aasta jooksul uurida hüdrade vananemist, kuid vandusid lõpuks alla, sest need loomad lihtsalt ei vananegi. Ideaaltingimustes suudab hüdra oma keha pidevalt uuendada ja elada peaaegu igavesti.
Saksamaal Rostockis Max Plancki Demograafiauuringute Instituudis jälgiti pikkade aastate jooksul sadu mageveehüdrasid, keda kasvatati instituudi keldris kunstlikes tingimustes. Iga hüdra elas omaette klaasanumas, talle anti korrapäraselt süüa ning valgusrežiim jäljendas looduslikku öö ja päeva vaheldumist. Mõistagi puudusid igasugused looduslikud vaenlased ja haigusetekitajad. Eksperiment algas 2006. aastal ning nüüdseks on teadlased veendunud, et niisugustes soodsates tingimustes jääb hüdrade suremus äärmiselt madalaks. Nad sõna otseses mõttes ei vananenud - instituudi keldris elanud hüdra tõenäosus aasta jooksul surra püsis east sõltumatuna vaid 0,6 protsendi tasemel. Samal ajal ei vähenenud ka hüdrade sigimisvõimekus (tõsi, kuna iga hüdra elas individuaalses korteris, tuli kõne alla vaid paljunemine pungumise teel). Teisisõnu väljendudes jäid need hüdrad igavesti noorteks. 1800 hüdrat jälgiti kokku 3,9 miljoni vaatluspäeva jooksul, kuid loomulikke surmajuhtumeid tuli ette vaid viis tükki aasta kohta. Teadlased tõdesid, et nende endi elueast ei piisa hüdrade eksperimendi lõpule viimiseks, sest isegi 500 aasta möödudes on nähtavasti elus veel 5% eksperimendiks 2006. aastal välja valitud hüdradest. Mõnes hüdrarühmas oli suremus aga nii madal, et katse võiks kesta isegi üle 3000 aasta. „Hüdral õnnestub oma keha noorena hoida nähtavasti seepärast, et erinevalt teistest elusolenditest ei akumuleeri nende keha elu jooksul vigastusi ja mutatsioone,“ ütles instituudi biodemograaf Alexander Scheuerlein. Näiteks suudavad hüdrad asendada oma keha vigastada saanud osi. Tänu rohketele tüvirakkudele suudavad hüdrad oma algelise keha taastada isegi siis, kui sellest on hävinud suurem osa. Isegi hea tervise juures olev hüdra asendab nelja nädala jooksul kõik oma keharakud, kõrvaldades neis tekkinud mutatsioonid.
Kasutatud allikad:
https://www.imelineteadus.ee/uudised/2015/12/28/hudra-pusib-noorena-peaaegu-igavesti
https://miksike.ee/docs/referaadid2005/hudralased_evelin.htm