Kes on vesikirbud?
Vesikirp on kotikesetaolise kehaga keskmiselt 1 mm pikkune loom. Tema keha katab läbipaistev koda. Läbi koja on hästi näha 5 paari rindmikujalgu, samuti paistavad vaatajale vähi sooltoru ja süda ning selle tuksumine. Aegajalt sirutub kojast välja tavaliselt kahe küünisega lõppev tagakeha, mis oma järskude liigutustega võtab osa looma liikumisest. Vastavatel perioodidel on võimalik läbipaistva koja tõttu emasloomade juures näha seljal paiknevas haudetaskus mune või looteid.
Väike näide ühe video näol. Video alguses näete hästi tema südant ja selle tööd, lõpus aga on jällegi kenasti näha tema jalad ja nende siputamine. Videos näete liiki ebakiivrik (simocephalus).
Kehast saab selgelt eristada kiivritaolist pead, mis pole kojaga kaetud ning kus asub 1 suur liitsilm. Liitsilm koosneb tillukestest osasilmadest, millede arv sõltub liigi toitumisviisist: veest väikeseid palu filtreerival vesikirbul (Daphnia) on 22 osasilma, röövloomal klaasikul (Leptodora) aga 300. Peas asub vesikirbulistel veel kaks paari tundlaid, millest esimesed on väikesed, teised aga suured ja kaheharulised ning lükkavad vähi keha ujumisel edasi. Tänu nende tundlate perioodilistele tugevatele tõugetele on vesikirbuliste liikumine vees hüppeline (siit ka nimetus - vesikirp). Sellise iseloomuliku liikumisviisi järgi ei saa vesikirbulisi segi ajada ühegi teise väikese veeloomaga. Pea alumisel küljel paikneb vesikirbulistel suu, mida ümbritseb eest ülahuul, tagant alalõuad ning külgedelt ülalõuad.
Pildil on näha liik ebakiivrik (simocephalus)
Mida vesikirp sööb ja kuidas hingab?
Vesikirbuliste toitumine ja hingamine on seotud nende rindmikujalgadega. Nimelt paiknevad jalgade küljes õhukeseseinalised hingamiselundid - lõpuskotikesed. Jalgade liigutamisega tagab loom pideva värske hapnikurikka vee juurdevoolu hingamiselundite juurde. Hapnik siseneb läbi lõpusekottide õhukeste seinte ning satub verre. Jalgade küljes on ka harjaskammikesed. Nendesse jäävad kinni vees hõljuvad vesikirbuliste toiduobjektid - bakterid, väikesed vetikad, algloomad, kõdu. Toit suunatakse jalgade juurest suhu. Sellist toitumisviisi nimetatakse filtreerimiseks. Vesikirbuliste jalad sooritavad minutis 300-500 lööki ning vett filtreeritakse kogu aeg. Ööpäeva jooksul võib üks vesikirp ära süüa 4,8 kuni 40,8 miljonit bakterit. Vesikirbuliste hulgas on ka röövloomi, kes ei toitu filtreerides, vaid nende jalad on kohastunud otseseks saagi haaramiseks. Jalgadel paiknevad ogad ja ogajad harjased. Röövliikidel ei ole lõpuseid ja nad hingavad läbi kehaseina. Samuti pole nende keha üleni kojaga kaetud, vaid koda esineb ainult seljaosas, kus moodustab haudetasku munade jaoks.
Kuidas vesikirbud sigivad?
Vesikirbulised on lahksugulised - on olemas nii isased kui emased loomad. Kuid seni, kuni elutingimused vesikirbulistele veekogus on igati soodsad, leidub seal ainult emaseid loomi, kes munevad viljastamata mune. Sellist paljunemisviisi, kus ei osale isane loom, nimetatakse partenogeneesiks - neitsisigimiseks. Emane vesikirp paigutab munetud munad oma seljal asuvasse haudetaskusse, kus juba kolme-nelja päeva pärast arenevad noored vesikirbud. Soodsate elutingimustega veekogus on ka munadest koorunud loomad kõik emased, saavad 8-10 päeva pärast suguküpseks ning annavad ise uue põlvkonna. Tavaliselt toimub järglaste sünnil ka emaslooma kestumine.
Pildil on näha Vesikirp liigist ebakiivrik (simocephalus), tema seljal asuvas haudetaskus on näha üks embrüo.
Munadest koorunud loomad arenevad täiskasvanuks vahepealsete kestumistega nagu kõik vähid - heidavad aegajalt ära kitsaks jäänud kesta ja kasvatavad uue. Munade arv eri liiki vesikirbulistel on erinev. Tavaline vesikirp ehk kiivrik (Daphnia) annab korraga 50 -100 järglast, nokik (Bosmina) ainult kuni 16. Eriti soodsates tingimustes, soojal suvel, kui toitu on piisavalt, ilmub uus põlvkond iga 3-4 päeva tagant, nii et nende vähkide arvukus võib äärmiselt kiiresti suureneda. Sügisese temperatuuri languse ja toiduhulga vähenemise tagajärjel, või ka veekogu saastumise tõttu, ilmuvad mõnedest munadest isased vesikirbud. On täheldatud, et isegi elutingimuste lühiajaline halvenemine mõjutab järglaste sugu: sugu määratakse kindlaks 15 minutit enne muna väljumist emaslooma suguteedest. Kui sellel hetkel toimib vähile mingi ebasoodus mõju, sünnivad munadest isased loomad. Vesikirbuliste isased on emastest mitu korda väiksemad, neil on pikenenud eestundlad ja esimeste rindmikujalgade küljes küünised emase kinnihoidmiseks paaritumise ajal. Pärast emase ja isase looma paaritumist muneb ema viljastatud munad, mida nimetatakse ka püsimunadeks. Sellised püsimunad on ümbritsetud tugevate kaitsvate kestadega, nad langevad veekogu põhja ja arenenvad alles järgmisel kevadel uuteks emasloomadeks. Püsimunade olemasolu aitab vesikirbulistel üle elada väga ebasoodsaid tingimusi - munad võivad külmuda jäässe või kuivada ja säilitada seejuures eluvõime. Püsimunad on ka heaks levimisvahendiks, mistõttu ongi vesikirbulised kõigis meie planeedi seisuveekogudes nii laialt levinud. Need munad kanduvad kergesti tuulega ühest veekogust teise või levivad kuivanud mudaga veelindude jalgade küljest jne.
Pildil on näha vesikirp liigist mütsik (ceriodaphnia), tema seljal asuvas haudetaskus on näha püsimuna.
Kust vesikirpe leida?
Vesikirbulisi elutseb Eestis 79 erinevat liiki. Neid leidub massiliselt meie kõigis veekogudes, nii mage- kui merevees. Eesti järvedes on teada 70, jõgedes 55, lompides 51, tiikides 34, turbaaukudes 32, rabalaugastes 26, allikates 19 ja meres 18 liigi olemasolu. Vesikirbuliste kõige arvukam esinemine langeb soojale aastaajale. Kõikjal MAGEVEEKOGUDES ühised väga levinud liigid on tavaline sarvik (Scapholeberis mucronata), tavaline lestik (Chydorus sphaericus) ja viiruline pisilestik (Alonella excisa). Tavaline sarvik võib kinnituda altpoolt vee pindkile külge ja mööda seda kiiresti kõht ülespidi liikuda. Veekile küljes püsib loom oma koja servas paiknevate mittemärguvate harjaste abil. Tavaline lestik on väike vesikirbuline, kes olles mõnda aega ujunud, ronib mööda veetaimi. Taimest kinni hoiab ta koja serva harjastega ning edasi tõukab ennast teise paari rindmikujalgade ja tagakeha abil. Tüüpilised JÄRVEDES elutsevad liigid on suuresilmane kiivrik (Daphnia longispina hyalina), keda võib tavaliselt leida veekogust aastaringselt, järve kiivrik (Daphnia cucullata) jt.
Pildil on näha vesikirp liigist kiivrik (Daphnia)
LOMPIDES kohtab sagedasti võrkjakojalist mütsikut (Ceriodaphnia reticulata), sarvikut (Scapholeberis aurita) ja suurt kiivrikut (Daphnia magna). Viimane võib ühe kuuga anda 30 miljardit järglast. RABALAUGASTES ja RABAJÄRVEDES elab tüüpilise liigina ümmargust läbipaistvat kerakest meenutav tavaline küürik. Tema omapärane kuju on tingitud koda katvast sültjast kestast. Samas elutsevad veel järve nokik (Bosmina coregoni longispina), pisilestik (Alonella nana) jt.
Pildil on näha vesikirp liigist mütsik (ceriodaphnia)
Tüüpiline ALLIKATES leiduv liik on ebakiivrik (Simocephalus exspinosus), kellele meeldib elutseda taimepuhmastes, kuhu kinnitub oma tagatundlate harjaste abil. MERES kõige sagedamini ettetulevad vesikirbulised on meri-nokik (Bosmina coregoni maritima), nordmanni rübik (Evadne nordmanni), tavaline paunik (Podon polyphemoides), meri-paunik (Podon leuckarti) jt. Meri-nokikut leiab sagedamini rannikulähedasest veest, nordmanni rübikut esineb rohkem avamerel pindmises veekihis. Tavalist paunikut peetakse meie lahtede kõige arvukamaks liigiks.
Pildil on näha vesikirp liigist ebakiivrik (simocephalus)
Mine vaata kindlasti ka galeriis vesikirpude pilte.
Allikad:
http://www.zbi.ee/satikad/vahid/leht/leht_1.htm
http://www.zbi.ee/satikad/vahid/leht/leht_2.htm
http://www.zbi.ee/satikad/vahid/leht/leht_3.htm
http://www.zbi.ee/satikad/vahid/leht/leht_4.htm