Karpvähiline (ostrakood)

Kes on karpvähiline?

Karpvähilised on kuni 2 mm pikkused vähid, keda võib leida igasugustest veekogudest: nii merest kui mageveest, väikestest lompidest, tiikidest, suurtest järvedest, jõgedest, allikatest, põhjaveest jne. Rohkem meeldib neile tegutseda põhjalähedases vees, kuid eriti meres leiab mõningaid liike ka pealmisest veekihist. Juba tiigi kaldalt võib madalas vees näha ronimas või ujumas neid miniatuurse oa kujulisi pisiloomi. Maalimas tuntakse karpvähilisi umbes 5 700 liiki, Eesti vetest on leitud 93, oletatakse aga umbes 100 liigi olemasolu.

Karpvähilised on omapärased loomad, kuna nende keha on üleni suletud kahepoolmelisse karpi. Ainult kõhupoolel on pilu, kust ulatuvad välja vähi tundlad, jalad ja veidi tagakeha. Karp ehk koda on mõnedel liikidel nahkjas, teistel kaetud lubikihiga, selle kaks poolt on selja pealt ühendatud elastse sidemega ning vähil on olemas spetsiaalsed lihased, mille abil saab koda ka täiesti sulgeda.

Karpvähilised ujuvad tundlate ühtlaste löökide abil, jalgu ja tagakeha kasutavad ronimiseks. Liikumisviisi järgi pole neid võimalik segi ajada meie vetes sama tavaliste vesikirbulistega, kes liiguvad hüppeliselt, ega ka aerjalalistega, kelle liikumine pole samuti sujuv, vaid tõukeline.

Karpvähiliste ujumisel osalevad peamiselt tugevad pikkade harjastega tagatundlad, kuid paljudel magevees elavatel liikidel on hästi arenenud ka peenemad ja õrnemad eestundlad. Sel juhul, soovides ujuda otsesuunas, sooritavad vähid eestundlatega lööke üles- ja ettepoole, tagatundlatega alla ja tahapoole. Tundlate ehituse järgi on võimalik otsustada ka karpvähi eluviisi üle. Liigid, kelle tundlatel esinevad pikad harjased, on enamasti head ujujad ning elutsevad avavees. Lühikeste ja väheste tundlaharjastega liigid elavad veekogu põhjal, kus tundlad ei mängi nii suurt rolli ja edasiliikumiseks läheb tarvis vaid tugevaid jalgu. Mõnedel meres elavatel karpvähilistel avanevad tagatundlate tipul ka võrgunäärmete juhad. Mingilt veealuselt esemelt allapoole laskudes eritavad need loomad võrguniiti nagu ämblikud ja ronivad pärast mööda seda tagasi.

Karpvähilistel on kõigest 1-2 paari jalgu (kõige vähem vähkide hulgas), mille abil nad kõnnivad mööda veekogu põhja ja taimi. Mõnedel liikidel on tagumine jalapaar ülespoole käändunud ning loom puhastab nende jalgade abil oma kojaõõnt sinna sattunud võõrkehadest.

Karpvähiliste tagakeha lõpeb tavaliselt hargiga, mis ulatub samuti veidi kojast välja ning on abiks veekogu põhjas roomamisel ja keha edasi tõukamisel.

Karpvähilised vaatavad läbi koja. Neil on enamasti 1 lihtsilm, mis asetseb pea eesotsas. Pea on suletud kotta nagu enamus kehaosi, kuid silma ees paiknev koja piirkond on muutunud läbipaistvaks ning vähk näeb läbi selle. Mõnedel liikidel esineb ühe lihtsilma asemel hoopis paar liitsilmi, teistel võivad silmad üldse puududa.

Ka karpvähiliste koja kuju ja ehitus sõltub nende eluviisist. Kõval põhjal elutsevatel liikidel on koda paksuseinaline ning mitmete kühmudega; põhjas kaevuvatel loomadel on paksuseinaline kuid sile koda; õhukeseseinaline sile koda esineb taimedel ronivatel ja pehmel mudasel põhjal elavatel karpvähilistel.

Mõned karpvähilised on võimelised helendama nagu jaaniussid. Sellist efekti kasutavad nad vastassoo seksuaalseks ahvatlemiseks.

Pildil karpvähiline (täpset liiki ei oska öelda)

 

Mida sööb karpvähiline?

Karpvähiliste toitumine on mitmekesine. Enamus liike on hõljumitoidulised, kes filtreerivad lõugadega veest välja igasuguseid pisikesi söödavaid osi; mõned on röövvormid, kes söövad muuhulgas ka teisi vähilaadseid, rõngusse ja tillukesi kalu; on liike, kes tuhnivad põhjamudas toiduosakesi otsides. Mõned liigid on ainult taime-, teised loomtoidulised, esineb ka surnud materjali sööjaid ning vähesed liigid on parasiidid teistel veeloomadel. Taimsest toidust on kõige tavalisemad vetikad. Toidu haaramise, peenestamise või filtreerimisega tegelevad peapiirkonnas olevad jätked - tundlad, üla- ja alalõuad.

Karpvähilised sooritavad oma alalõugadega ka erilisi lööke, nii et tekib vool, mis uuendab kojas olevat vett. Pidev vee vahetus on vajalik hapniku hankimiseks veest ja jääkainete eemaldamiseks. Karpvähid hingavad läbi kehaseina kogu keha pinnaga, ainult mõnedel üksikutel liikidel on spetsiaalsed hingamiselundid - lõpused. Enamasti puudub neil vähkidel ka süda.

Karpvähilise sigimine

Karpvähid on tavaliselt lahksugulised - esinevad nii emased kui isased loomad. On teada aga päris palju ka selliseid enamasti ajutistes mageveekogudes elavaid liike, kus isased puuduvad ning emased annavad järglasi ilma viljastamiseta. Sellist paljunemist nimetatakse partenogeneesiks - neitsisigimiseks. Mõnede taoliste liikide puhul on täheldatud huvitavat asjaolu, nimelt võivad liigi levikuala lõunapoolsemates piirkondades ilmuda ka isased ning paljunemine toimub tavalisel moel, viljastamisega. Väliselt on isased ja emased loomad peaaegu sarnased.

Veel üks uskumatu asjaolu karpvähilisete juures on isaste loomade seemnerakkude mõõtmed: need on praeguseni loomariigis teadaolevalt kõige suuremad! üks seemnerakk võib olla kuni 6 mm pikkune, seega loomast endast umbes 6 korda pikem ning 100 korda suurem inimese seemnerakust.

Sugujuhad, mis peavad mahutama selliseid hiiglaslikke rakke, on tugevasti väändunud kanalite sarnased. Isased loomad paigutavad oma seemnerakud emase suguavasse. Emased munevad munad, mis saavad viljastatud alles seejärel, kui nad on väljunud looma kehast suguavasse, kus kohtuvad isase sugurakkudega.

Viljastatud munad jäävad esialgu emase kojaõõnde, hiljem paigutab loom nad veetaimedele, kividele või veekogu põhja. Munast koorub vastne, kellel on samuti kahepoolmeline koda ning kes oskab juba hästi ujuda ja roomata. Täiskasvanuks moondub vastne kestumise teel nagu kõik vähid - heidab aegajalt ära kitsaks jäänud koja ja kasvatab uue.

Teiste vähkidega võrreldes on karpvähilistel veel üks omapära: nimelt täiskasvanud karpvähilised ei kestu enam kordagi.

Karpvähiliste eluiga on eri liikides varieeruv. See võib olla umbes 3 kuni 10 kuud.

Pildil karpvähiline (täpset liiki ei oska öelda) 

 

Kus elavad karpvähilised?

Eestis leiab karpvähilisi kõigist veekogudest. Meie merevetest on neid leitud 38 liiki ja mageveest 73, kusjuures mõned liigid on nii mere- kui magevees ühised. Eesti järvedes on teada 41, jõgedes 28, allikates 24, ajutistes veekogudes (lombid ja kuivavad tiigid) 38 ja väikeveekogudes (tiigid) 24 liigi olemasolu.

Kuna karpvähilised elavad suures enamuses veekogu põhja lähedal, tuleks neid püüdma minnes kaasa võtta tugevamast riidest valmistatud kahv - pika varre otsa rõnga ümber kinnitatud kott. Sellega saab tõmmata mööda veekogu põhja, nii et kotti koguneb muda, liiva ja palju erinevaid loomakesi, sealhulgas ka karpvähilisi.

Välitingimustes saab püütud karpvähilisi paigutada veega täidetud läbipaistvasse klaasist anumasse ning seal jälgida nende liikumist ja kehaehitust. Kui karpvähiline laskub anuma põhja, hakkab ta seal tavaliselt roomama, ning siis on luubi abil selgesti näha tema kojast väljaulatuvad jalad. Samasse anumasse võib panna koos karpvähilistega ka näiteks vesikirbulisi ja aerjalalisi, nii on eriti lihtne võrrelda nende loomade liikumist.

Et aga karpvähilised on nii väikesed, läheb nende kehaehitusega põhjalikumaks tutvumiseks tarvis binokulaari, mille alla saab looma paigutada elusalt vees liikuvana, või mikroskoopi ja prepareerimist.

Eriliselt huvitav karpvähiliste koosseis elab meie allikates. Haruldased liigid moodustavad 1/3 kõigist sealt leitud liikidest ning kahte liiki - Ilyodromus estonicus ja Cypridopsis sp. pole leitud kusagilt mujalt maalimas. Haruldane Ilyodromus estonicus elutseb eriti massiliselt Pandivere kõrgustiku allikates.

Igasugustes ajutistes lompides elab palju spetsiifilisi liike, keda ei kohta mujal veekogudes, näiteks Eucypris crassa ja Eucypris virens.

Tavaline ja arvukas ajutistes veekogudes on ka liik Heterocypris incongruens, kes võib lombis liikuda kõhtmine pool ülespoole, riputades end altpoolt pindmise veekihi külge ning püsides seal tänu pindpinevusjõule. Samamoodi liigub ka Cypridopsis vidua, keda võib leida enamasti kõigist mageveekogudest.

Ka meres on karpvähilised põhjaelustiku tähtis osa. Madalmerest võib lausa massiliselt leida sellist liiki nagu Cyprideis torosa. üldiselt esineb Läänemeres karpvähilisi tihti väga arvukalt - 10 000 kuni 100 000 looma ruutmeetril, kuid kohati puuduvad mõnedel laialdastel aladel need vähid peaaegu täielikult.Arvatavasti sõltub karpvähiliste selline arvukuse kõikumine neile toiduks oleva orgaanilise aine hulgast merepõhjas. Sellepärast leidub mudase põhjaga aladel karpvähilisi tavaliselt rikkalikult, viljatul liivasel merepõhjal nad peaaegu puuduvad.

Järvede kaldavöötmest võib sagedasti leida liike Dolerocypris fasciata ja Cypridopsis vidua. Järvedele spetsiifilised liigid on veel Cytherissa lacustrisLimnocythere sancti-patricii jpt.

Ainult jõgedes esinevad sellised liigid nagu Cyclocypris serenaCypria curvifurcata jt. Kõige sagedamini ette tulevad ja arvukaimad liigid jõgedes on aga Cyclocypris laevisCyclosypris ovum ja Cypridopsis vidua

Pildil karpvähiline (täpset liiki ei oska öelda)

 

Teksti allikas:

 http://www.zbi.ee/satikad/vahid/karp/

 

 

 

 

 

 


Prindi