Sääsevastne

Mikromaailm: kus see ennast peidab ja kuidas sinna piiluda?

Oled sa kunagi mõtelnud, mis toimub sinu kodukandis oleva tiigi veepinna all? Või millised võiksid välja näha sinu köögiriiuli maitseained hästi lähedalt vaadatuna? Ei ole? Pole hullu, ilmselt pole sellele mõelnud enamik meist ja veel vähem on neid, kes on üritanud seda ka vaadata. 

Ka mina ei teadnud sellest maailmast veel paar aastat tagasi suurt midagi.

Ma olin küll näinud tiiki ja vetikat veepinnal hulpimas, aga polnud kunagi varem mõelnud, mis toimub vetika sees mikroskoopilisel tasandil. Ma olin küll näinud kodus köögiriiulil reas maitseaineid ja teadsin ka, kuidas need maitsevad, aga mul puudus igasugune ettekujutus sellest, et lisaks maitsetele võivad need ka väga kunstilised välja näha.

Täna saan öelda, et olen juba natuke näinud seda huvitavat maailma, mida me oma silmaga ei näe ja seetõttu ei kipu sellele ka väga palju mõtlema. Täna julgen öelda, et tegelikult on see maailm ülimalt põnev ja väga mitmekesine.

Raipesööja kärbes Sarcophaga nodosa. Pildil on suurendus umbes 15x, valgustamisel kasutatud peegelduvat valgust, valgustiks välklamp.

 

Nähtamatu maailm meie kõrval
Kas teadsid, et arvatavalt koguni kaks kolmandikku kogu Maa elust on inimsilmale nähtamatu? Või, et maailma vastupidavaimad eluvormid on pärit just mikromaailmast? Näiteks võib sealt leida sellise tegelase nagu loimur, keda peetakse maailma vastupidavaimaks loomaks. Ta suudab ellu jääda 271-kraadises külmas, ligikaudu 150-kraadises kuumuses, madala rõhuga vaakumis ja keevas alkoholis ning on inimesest 1000 korda vastupidavam röntgenikiirtele. Veel võib mikromaailmast leida näiteks lameussi. Nende seas elab liike (näiteks Schmidtea mediterranea), kelle võib lõigata pisikesteks tükkideks, aga selle asemel, et surra, saab igast tükist hoopis eraldiseisev uss. Need kaks tegelast on muidugi ülimalt väike osa mikromaailmast, seal on avastamist lõputult.

Mina olen nüüdseks umbes kaks aastat mikromaailma piilunud. See on tegelikult üsna lühike aeg ja ma olen näinud ilmselt üsna vähe. Hea on aga see, et palju avastamist on veel ees. Enamasti olen keskendunud kahele suunale: mikroorganismid veekogudes ja kristallide maailm, aga muidugi on ette tulnud ka muud. Mõne putuka lähemalt uurimine võib ka üsna põnev olla. Oled sa näiteks kunagi mõelnud, et milline näeb välja puugi või kärbse suu? Või milline on sääse tiiva ehitus?

Umbes 60x suurendus sääsetiiva äärest. Valgustuseks tavaline mikroskoobi altvalgus. Pilt on kokku pandud ligi 60 kaadrist.

Veekogudes elavad mikroorganismid
Kui vaatad mõne veekogu juures ringi, näed ehk puid, parte ujumas ja vetikat vee peal hulpimas, aga tegelikult on seal palju rohkem elu. Suur osa sellest askeldab hoopis allpool veepinda: põhjamudas, vetikate vahel, kusagil taimestikus.

Kes seal siis toimetavad? Neid tegelasi on palju ja eri suuruses. Peale kalade askeldavad seal ka palju väiksemad tegelased, keda on palja silmaga raske (ja kohati ka võimatu) märgata. Kindlasti tegutseb seal mitmeid erinevaid mikroskoopilisi vähilisi. Näiteks võib veest leida erinevaid aerjalalisi, karpvähilisi (ostrakood) ja vesikirbulisi. Veel võib seal olla erinevate muidu maismaal elavate putukate, näiteks sääskede vastseid ning kindlasti leidub seal ka erinevaid lestalisi (hüdrakariin).

Kuidas neid tegelasi näha?
Selleks on vaja abivahendit. Muidugi näed paljusid neist ka palja silmaga, aga kehvasti. Mõne tegelase puhul on näha lihtsalt mingit tumedat liikuvat täpikest ja kõik. Põnevaks muutub see maailm siis, kui suudad seda täpikest nii palju suurendada, et hakkad nägema detaile, näiteks seda, et täpikesel on silmad ja suu. Niisiis vajad sa abivahendit ja selleks sobib ideaalselt mikroskoop.

VESIKIRP (LIIK SIMOCEPHALUS). Vesikirbud moodustavad paljudes mageveekogudes suure osa zooplanktonist, olles seega tähtis lüli vee ökosüsteemi toiduahelais.

Kuidas objekte leida?
Kui me räägime tiigiveest mikroorganismide otsimisest, siis ega seal erilist kunsti ole. Mina teen nii, et lähen tiigi äärde ja tassin vee endale purgi või mõne muu anumaga koju ning hakkan siis selles tuhnima.

Muidugi tasub jälgida, kust sa täpsemalt vee võtad. Kui ammutad tiigi keskelt mõnest selgest kohast, ei pruugi väga palju elu leida. Võta vesi taimestiku või vetikate vahelt või põhjast koos väikese koguse põhjamudaga. Niiviisi toimides on üsna suur tõenäosus, et kellegi leiad.

Alati ei olegi vaja minna kusagile tiigi äärde pisielu otsima. Mikromaailm on kõikjal meie ümber. Piisab ka sellest, kui kraabid enda koduaiast õunapuu pealt pisut sammalt. Kata see paariks tunniks õhukese veekihiga ja pärast uuri seda mikroskoobi all. Sambla seest võib ka nii mõndagi leida.

Kuidas nähtut pildistada?
Selleks on loomulikult lisaks mikroskoobile vaja ka kaamerat. Halba ei tee, kui mikroskoop on trinokulaarne ‒ sellel on kaamera ühendamiseks eraldi koht ja sa ei pea väga palju ise „leiutama“. Muidugi pole midagi hullu, kui mikroskoop ei ole trinokulaarne, sest kaamera saab ühendada vastava adapteriga ka okulaari pessa.

Mikroskoobiga pildistamisel on ka oma miinused ‒ nende objektiivid on väga väikese teravussügavusega ja kui pildistada lihtsalt üks kaader, ei pruugi saada väga head pilti. Kvaliteetse foto tegemiseks peab pildistamisel kasutama tehnikat, mida kutsutakse fookuse kuhjamiseks. See tähendab, et pildistatakse mitmeid kaadreid, iga kaadri järel nihutatakse natuke fookust ja hiljem pannakse kogu see kupatus arvutis kokku.

Kui sul tekkis nüüd asja vastu suurem huvi ning tahaksid rohkem näha ja võib-olla ka ise proovida piiluda sinna imelisse maailma, siis leiad Facebookist grupi nimega Imeline Mikromaailm. Sealt saab rohkem infot ja alati võib ka nõu küsida.

C-VITAMIIN. Pildil on näha askorbiinhape ehk C-vitamiin mikroskoobi all, suurendus umbes 7x, valgustamisel kasutatud polariseeritud valgust.

Kristallide imeline maailm
Kristallide all ei mõtle ma mingeid kivikesi (poolvääriskive), vaid hoopis kemikaale. Ärge nüüd ehmuge sõna „kemikaal“ peale, see ei pruugi tähendada midagi ohtlikku. Kemikaalid on kõikjal meie ümber, näiteks võib mitmeid neist leida koduselt maitseaineriiulilt. Suhkur, sool, küpsetuspulber, sidrunhape jne ‒ kõik need on kemikaalid. Lisaks sellele, et need annavad toidule maitset, näevad need õigesti vaadatuna välja ka ülimalt põnevad ja kunstilised.

Muidugi ei piisa, kui need lihtsalt mikroskoobi alla pista. Et need ka efektsed välja näeksid, tuleb kasutada mõnda nippi. Kõigepealt peab selle kemikaali vees lahustama – tegema paraja lahuse. Seejärel kannad imeõhukese kihi lahust mikroskoobi slaidile ja ootad kristalliseerumist. Selle kestus oleneb mitmest tegurist: kemikaali iseloom, temperatuur, lahuse kangus jne. See võib võtta aega mõnest minutist mitme päevani ja mõne kemikaali puhul ei pruugi alati õnnestudagi. Leidub ka selliseid kemikaale, millega katsetamine on suhteliselt kindla peale minek. Nendeks on näiteks mõningad happed: sidrunhape, viinhape, C-vitamiin.

Kui meil on slaid valmis ja lahus kristalliseerunud (seda näeb tavaliselt silmaga), on aeg see mikroskoobi alla pista. Aga ei piisa sellestki, et slaidi lihtsalt mikroskoobi alla paned – niisama vaadates näevad kristallid välja suhteliselt igavad ja alati ei pruugigi veel midagi näha. Et kristallid muutuksid põnevaks, on vaja natuke valgusega trikitada. Seda nimetatakse valguse polariseerimiseks.

SIDRUNHAPE. Kristallide maailm on üllatusi täis, mõnikord pakub see sulle tõelisi „pärle“ ja minu jaoks on üks nendest „pärlitest“ just see pilt sidrunihappest. Suurenduseks on siin umbes 20x.

Polariseerime valgust
Kõigil mikroskoopidel pole valguse polariseerimise võimalust ja need, millel on, maksavad krõbedat hinda. Aga pole vaja muretseda, õnneks saab seda teha ise üsna lihtsate vahenditega. On vaja kaht polarisaatorit, milleks sobivad ideaalselt näiteks passiivsete 3D-prillide klaasid.

Võta prillidel klaasid eest. Üks klaas aseta mikroskoobi valguse peale ja teine enda tehtud kristallidele ning võidki kristallide vaatlemist alustada. Värvidega saab manipuleerida veel nii, et võtad näiteks läbipaistva plasti või mõne kiletüki ja asetad selle alumise prilliklaasi peale. Seda liigutades/keerates näed, kuidas kristallid värvi muudavad.

Naatriumkloriid (tavaline keedusool) on üks sellistest kemikaalidest, mille kristallid on suhteliselt lihtsalt ära tuntavad, need tulevad pea alati sarnased. Pildil suurendus umbes 7x.

Artikkel ilmus esmalt ajakirjas "Kalale! Looduses" ja on loetav siin.

Me kasutame küpsiseid

Kasutame veebilehel küpsiseid, tagamaks Sulle maksimaalselt hea kasutajakogemus. Küpsis on väike tekstifail, mis on salvestatud veebilehe serveri kõvakettale. Seda faili ei saa väärkasutada programmide käivitamiseks ega arvuti nakatamiseks viirustega. Küpsised on antud üksnes Sinu käsutusse ja neid saab lugeda ainult selle domeeni veebiserver, kust küpsis Sulle välja anti. Üks põhilisi küpsisefaili otstarbeid on Sinu aja säästmine. Kui näiteks Sa kohandad veebilehte või lehitsed seda, siis järgmistel külastustel tuletab küpsis veebilehele meelde spetsiifilise info Sinu eelistuste kohta. See lihtsustab asjassepuutuva sisu kuvamist, hõlbustab veebilehel navigeerimist jne. Kui Sa veebiserveri poole uuesti pöördud, saab varem sisestatud infot uuesti lugeda, nii et Sul on hõlpsam kasutada neid veebilehe funktsioone, mida Sa juba varem kohandanud olid..