Ka mina ei teadnud sellest maailmast veel paar aastat tagasi suurt midagi.
Ma olin küll näinud tiiki ja vetikat veepinnal hulpimas, aga polnud kunagi varem mõelnud, mis toimub vetika sees mikroskoopilisel tasandil. Ma olin küll näinud kodus köögiriiulil reas maitseaineid ja teadsin ka, kuidas need maitsevad, aga mul puudus igasugune ettekujutus sellest, et lisaks maitsetele võivad need ka väga kunstilised välja näha.
Täna saan öelda, et olen juba natuke näinud seda huvitavat maailma, mida me oma silmaga ei näe ja seetõttu ei kipu sellele ka väga palju mõtlema. Täna julgen öelda, et tegelikult on see maailm ülimalt põnev ja väga mitmekesine.
Nähtamatu maailm meie kõrval
Kas teadsid, et arvatavalt koguni kaks kolmandikku kogu Maa elust on inimsilmale nähtamatu? Või, et maailma vastupidavaimad eluvormid on pärit just mikromaailmast? Näiteks võib sealt leida sellise tegelase nagu loimur, keda peetakse maailma vastupidavaimaks loomaks. Ta suudab ellu jääda 271-kraadises külmas, ligikaudu 150-kraadises kuumuses, madala rõhuga vaakumis ja keevas alkoholis ning on inimesest 1000 korda vastupidavam röntgenikiirtele. Veel võib mikromaailmast leida näiteks lameussi. Nende seas elab liike (näiteks Schmidtea mediterranea), kelle võib lõigata pisikesteks tükkideks, aga selle asemel, et surra, saab igast tükist hoopis eraldiseisev uss. Need kaks tegelast on muidugi ülimalt väike osa mikromaailmast, seal on avastamist lõputult.
Mina olen nüüdseks umbes kaks aastat mikromaailma piilunud. See on tegelikult üsna lühike aeg ja ma olen näinud ilmselt üsna vähe. Hea on aga see, et palju avastamist on veel ees. Enamasti olen keskendunud kahele suunale: mikroorganismid veekogudes ja kristallide maailm, aga muidugi on ette tulnud ka muud. Mõne putuka lähemalt uurimine võib ka üsna põnev olla. Oled sa näiteks kunagi mõelnud, et milline näeb välja puugi või kärbse suu? Või milline on sääse tiiva ehitus?
Veekogudes elavad mikroorganismid
Kui vaatad mõne veekogu juures ringi, näed ehk puid, parte ujumas ja vetikat vee peal hulpimas, aga tegelikult on seal palju rohkem elu. Suur osa sellest askeldab hoopis allpool veepinda: põhjamudas, vetikate vahel, kusagil taimestikus.
Kuidas neid tegelasi näha?
Selleks on vaja abivahendit. Muidugi näed paljusid neist ka palja silmaga, aga kehvasti. Mõne tegelase puhul on näha lihtsalt mingit tumedat liikuvat täpikest ja kõik. Põnevaks muutub see maailm siis, kui suudad seda täpikest nii palju suurendada, et hakkad nägema detaile, näiteks seda, et täpikesel on silmad ja suu. Niisiis vajad sa abivahendit ja selleks sobib ideaalselt mikroskoop.
Kuidas objekte leida?
Kui me räägime tiigiveest mikroorganismide otsimisest, siis ega seal erilist kunsti ole. Mina teen nii, et lähen tiigi äärde ja tassin vee endale purgi või mõne muu anumaga koju ning hakkan siis selles tuhnima.
Muidugi tasub jälgida, kust sa täpsemalt vee võtad. Kui ammutad tiigi keskelt mõnest selgest kohast, ei pruugi väga palju elu leida. Võta vesi taimestiku või vetikate vahelt või põhjast koos väikese koguse põhjamudaga. Niiviisi toimides on üsna suur tõenäosus, et kellegi leiad.
Alati ei olegi vaja minna kusagile tiigi äärde pisielu otsima. Mikromaailm on kõikjal meie ümber. Piisab ka sellest, kui kraabid enda koduaiast õunapuu pealt pisut sammalt. Kata see paariks tunniks õhukese veekihiga ja pärast uuri seda mikroskoobi all. Sambla seest võib ka nii mõndagi leida.
Kuidas nähtut pildistada?
Selleks on loomulikult lisaks mikroskoobile vaja ka kaamerat. Halba ei tee, kui mikroskoop on trinokulaarne ‒ sellel on kaamera ühendamiseks eraldi koht ja sa ei pea väga palju ise „leiutama“. Muidugi pole midagi hullu, kui mikroskoop ei ole trinokulaarne, sest kaamera saab ühendada vastava adapteriga ka okulaari pessa.
Kui sul tekkis nüüd asja vastu suurem huvi ning tahaksid rohkem näha ja võib-olla ka ise proovida piiluda sinna imelisse maailma, siis leiad Facebookist grupi nimega Imeline Mikromaailm. Sealt saab rohkem infot ja alati võib ka nõu küsida.
Kristallide imeline maailm
Kristallide all ei mõtle ma mingeid kivikesi (poolvääriskive), vaid hoopis kemikaale. Ärge nüüd ehmuge sõna „kemikaal“ peale, see ei pruugi tähendada midagi ohtlikku. Kemikaalid on kõikjal meie ümber, näiteks võib mitmeid neist leida koduselt maitseaineriiulilt. Suhkur, sool, küpsetuspulber, sidrunhape jne ‒ kõik need on kemikaalid. Lisaks sellele, et need annavad toidule maitset, näevad need õigesti vaadatuna välja ka ülimalt põnevad ja kunstilised.
Muidugi ei piisa, kui need lihtsalt mikroskoobi alla pista. Et need ka efektsed välja näeksid, tuleb kasutada mõnda nippi. Kõigepealt peab selle kemikaali vees lahustama – tegema paraja lahuse. Seejärel kannad imeõhukese kihi lahust mikroskoobi slaidile ja ootad kristalliseerumist. Selle kestus oleneb mitmest tegurist: kemikaali iseloom, temperatuur, lahuse kangus jne. See võib võtta aega mõnest minutist mitme päevani ja mõne kemikaali puhul ei pruugi alati õnnestudagi. Leidub ka selliseid kemikaale, millega katsetamine on suhteliselt kindla peale minek. Nendeks on näiteks mõningad happed: sidrunhape, viinhape, C-vitamiin.
Kui meil on slaid valmis ja lahus kristalliseerunud (seda näeb tavaliselt silmaga), on aeg see mikroskoobi alla pista. Aga ei piisa sellestki, et slaidi lihtsalt mikroskoobi alla paned – niisama vaadates näevad kristallid välja suhteliselt igavad ja alati ei pruugigi veel midagi näha. Et kristallid muutuksid põnevaks, on vaja natuke valgusega trikitada. Seda nimetatakse valguse polariseerimiseks.
Polariseerime valgust
Kõigil mikroskoopidel pole valguse polariseerimise võimalust ja need, millel on, maksavad krõbedat hinda. Aga pole vaja muretseda, õnneks saab seda teha ise üsna lihtsate vahenditega. On vaja kaht polarisaatorit, milleks sobivad ideaalselt näiteks passiivsete 3D-prillide klaasid.
Võta prillidel klaasid eest. Üks klaas aseta mikroskoobi valguse peale ja teine enda tehtud kristallidele ning võidki kristallide vaatlemist alustada. Värvidega saab manipuleerida veel nii, et võtad näiteks läbipaistva plasti või mõne kiletüki ja asetad selle alumise prilliklaasi peale. Seda liigutades/keerates näed, kuidas kristallid värvi muudavad.
Artikkel ilmus esmalt ajakirjas "Kalale! Looduses" ja on loetav siin.