Mitmekordne suurendus meil on?

Mitmekordne suurendus meil on?

Mitmekordne suurendus pildil on?
 
Alustama peaks vast sellest, et täpsemalt peaks kasutama väljendit suurendussuhe ehk siis suhe objekti ning kaamera sensori vahel.
 
On tähtis aru saada, millise suurusega me objekti pildistame, sest nagu grupi nimigi ütleb, on siin tegemist mikromaailmaga ehk suurendus on suurem, kui 1:1 (näiteks suurendus on 2-kordne: 2:1 või siis märgitakse ka „2x“ – seda viimast varianti kasutan ka edaspidi).

Mida tegelikult tähendab 1:1 suhe?
See 1:1 suhe tähendab seda, et kui sul on näiteks täiskaader kaamera, siis on sinu kaamera sensori suuruseks 36x24mm ning kui sa pildistad objekti, mille suurus on 36mm (näiteks joonlauda, kus saadki pildile vaid 36mm), siis ongi suuruse suhe 1:1.
Foto: Reigo Reimets
Pane tähele kindlasti seda, et kui sa pildistad makroobjektiiviga, mille peal on märgitud 1:1, siis see tähendab seda, et 1:1 suurendus saadakse enamasti objektiivi kõige lähemalt fokusseerimiskauguselt. Näiteks: objektiivi tehnilistes andmetes on märgitud, et lähima teravustamise kaugus on 0,185m, siis see tähendabki seda, et suurenduse 1:1 saadakse kätte just selliselt kauguselt, kui objekt on sensorist 18,5cm kaugusel. Kui pildistatav on aga näiteks 30cm kaugusel, siis suurendus pole enam 1:1 vaid juba 1:3 (see info on tihti objektiividel oleval skaalal ka kirjas). Näiteks on sellisel pildil, kus on 1:3 suhe, pildil juba 10,8cm. Kuigi pilt on tehtud endiselt makroobjektiiviga, ei saa me sellisel puhul rääkida enam makropildist.

Suuremaid suurendusi, kui 1:1-le, võimaldavad vähesed objektiivid, aga samas saab mõnikord vägagi lihtsate ja odavate lahendustega kätte suuremaid suurendusi, kui 1:1. Näiteks „adapter reverse ring“ ehk siis eesti keeles võiks kõlada tõlkes miskit „objektiivi tagurpidi asetamise adapter“. Peep Sooman on kirjutanud sellest lahendusest ka väikese õpetusartikli: https://fotojutud.ee/topics/tehnika/reverse-rongad-odavaim-pilet-ubermakromaailma/

Kuidas arvestada suuremaid suurendusi?
Kui tulla näidiseks joonlaua juurde tagasi, siis saame täiskaader kaamera puhul arvestada ka vastupidi. Näiteks selline pilt:
Foto: Reigo Reimets
Kuna pilt on tehtud täiskaader kaameraga ning pildile on jäänud servast serva arvestades umbes 5mm, siis on suurendussuhte arvestus järgmine: 36/5=7,2x suurendus.

Järgmisel pildil aga on pildile jäänud vaid umbes 2mm – siin on siis tegemist umbes 18x suurendusega:
Foto: Reigo Reimets
Kui aga pole tegemist täiskaader kaameraga, kuidas siis arvestada?
On erinevaid kaameraid ja siit ka – erineva suurusega sensoreid neil kaameratel. Näiteks – poolkaader kaamera (kasutatakse lühendit DX või APS-C; sensori suurus 24x16mm) puhul siis tuleb sul nendes arvestustes lihtsalt arvestada, et sensori laius on 24mm. Ehk siis 1:1 pildi saad kätte siis, kui objekt on 24mm pikkusega.

Milline kaamera sul on ning milline on kaamera sensori suurus – selle info saad sa enamasti teada kaamera kasutusjuhendist.

Teatud maani suurendustega pildistades saab ligikaudseid suurendusi teada kasutades tavalist joonlauda, aga kui pildistada juba suuremaid suurendusi kui 18x, siis on hea kasutada näiteks mikroskoobi objektiividele mõeldud skaalat:
Pildistades läbi mikroskoobi!
Mikrofotograafias kasutatakse tihti (kui pildistatakse läbi mikroskoobi) väljendit objective lens magnification ehk siis mikroskoobi objektiivi suurendus. See suurendus aga pole see mitmekordne suurendus satub kaamera sensorile – ja seal on mitmeid nüansse, mis seda mõjutavad. Näiteks kas on kaamera ja mikroskoobi läätse vahel ka okulaar oma suurendusega või mitte, kas oled kasutanud kaamera ja mikroskoobi vahel ka makrovaherõngaid või mitte – katsetamist-mängimist valikutega on mitmeid.
Näiteks võivad olla sellised suurendused: 4x mikroskoobi objektiiviga tuleb sensorile tegelikult 7,2x suurendus, 10x objektiiviga aga 18x suurendus.

Hüva mikromaailma uudistamist!
Kristallide imeline Maailm

Kristallide imeline Maailm

Kristallide imeline maailm
 
Kindlasti olete siin  näinud erinevaid pilte, kus kirjeldusest võite lugeda, et tegu mõne kemikaali kristallidega. Ei tasu lasta ennast hirmutada sõnal „kemikaal“ — keemia on kõikjal meie ümber. Kemikaalid on ka kodus leiduvad väga lihtsad ained — nt tavaline lauasuhkur, sidrunhape, söögisooda või kasvõi sool jpm. Nii et sõna „keemia“ ei tähenda mitte midagi hirmsat. Siin artiklis vaatame, kuidas neid kristalle kasvatada ja pärast ka vaadelda/pildistada.

Kristallide kasvatamine
Alustame siis kristallide kasvatamisest. Võtame katsetamiseks ühe lihtsaima kemikaali, mida peaks pea kõigil kodus leiduma. Selleks on tavaline valge suhkur. Kõigepealt tuleb teil teha üks lihtne suhkrulahus (maakeeli suhkruvesi). Kangusel pole mingeid kindlaid kriteeriume, võib proovida ka erinevate lahuse kangustega. Minu kogemus on näidanud, et lahjemad lahused toimivad paremini. Väike näide :
 
Kui nüüd lahus on valmis, siis tuleb seda slaidile (mikroskoobile mõeldud klaasitükk) panna võimalikult õhuke kiht.
 
Kui slaid on lahusega kaetud, siis tuleb see panna kusagile sooja. Temperatuuril jällegi mingeid kindlaid kriteeriume pole, aga minu kogemus on näidanud, et liiga kõrge temperatuuriga kristalliseerumist ei toimu. Kristalliseerumise aeg on ka alati erinev, mõnikord algab kristalliseerumine pea koheselt, mõne puhul võib minna mitmeid tunde. Kui kristallid hakkavad moodustuma, siis seda on tavaliselt silmaga näha. Mina kasutan selle sooja kohana nt kohvimasina peal olevat tassisoojendajat, selle temperatuur on selline paras — ei ole kuum ja ei ole ka liiga külm.
 
Valmis slaid võiks välja näha midagi sellist:
 
Nüüd kui oleme kristallid valmis saanud, siis tuleb alustada vaatlemisega. Vaatlemiseks on meil vaja polarisaatoreid. Nendeks sobivad ideaalselt nt passiivsete 3D prillide klaasid. Ebay-st või Aliexpressist saab neid väga soodsalt.

Prillidel võtad klaasid eest — üks klaas läheb alla mikroskoobi valguse peale .....
 
..... ja teine klaas läheb sinu valmistatud slaidi peale:
 
Ja nüüd võidki alustada oma kristallide vaatlemist/pildistamist.
Mõned näited ka suhkru kristallidest:
 
 
 Mine piilu ka meie galeriisse, seal näed palju erinevate kemikaalide pilte.
 
Mõnusat kristallimaailma avastamist!
 Mikromaailm: kus see ennast peidab ja kuidas sinna piiluda?

Mikromaailm: kus see ennast peidab ja kuidas sinna piiluda?

Oled sa kunagi mõtelnud, mis toimub sinu kodukandis oleva tiigi veepinna all? Või millised võiksid välja näha sinu köögiriiuli maitseained hästi lähedalt vaadatuna? Ei ole? Pole hullu, ilmselt pole sellele mõelnud enamik meist ja veel vähem on neid, kes on üritanud seda ka vaadata. 

Ka mina ei teadnud sellest maailmast veel paar aastat tagasi suurt midagi.

Ma olin küll näinud tiiki ja vetikat veepinnal hulpimas, aga polnud kunagi varem mõelnud, mis toimub vetika sees mikroskoopilisel tasandil. Ma olin küll näinud kodus köögiriiulil reas maitseaineid ja teadsin ka, kuidas need maitsevad, aga mul puudus igasugune ettekujutus sellest, et lisaks maitsetele võivad need ka väga kunstilised välja näha.

Täna saan öelda, et olen juba natuke näinud seda huvitavat maailma, mida me oma silmaga ei näe ja seetõttu ei kipu sellele ka väga palju mõtlema. Täna julgen öelda, et tegelikult on see maailm ülimalt põnev ja väga mitmekesine.

Raipesööja kärbes Sarcophaga nodosa. Pildil on suurendus umbes 15x, valgustamisel kasutatud peegelduvat valgust, valgustiks välklamp.

 

Nähtamatu maailm meie kõrval
Kas teadsid, et arvatavalt koguni kaks kolmandikku kogu Maa elust on inimsilmale nähtamatu? Või, et maailma vastupidavaimad eluvormid on pärit just mikromaailmast? Näiteks võib sealt leida sellise tegelase nagu loimur, keda peetakse maailma vastupidavaimaks loomaks. Ta suudab ellu jääda 271-kraadises külmas, ligikaudu 150-kraadises kuumuses, madala rõhuga vaakumis ja keevas alkoholis ning on inimesest 1000 korda vastupidavam röntgenikiirtele. Veel võib mikromaailmast leida näiteks lameussi. Nende seas elab liike (näiteks Schmidtea mediterranea), kelle võib lõigata pisikesteks tükkideks, aga selle asemel, et surra, saab igast tükist hoopis eraldiseisev uss. Need kaks tegelast on muidugi ülimalt väike osa mikromaailmast, seal on avastamist lõputult.

Mina olen nüüdseks umbes kaks aastat mikromaailma piilunud. See on tegelikult üsna lühike aeg ja ma olen näinud ilmselt üsna vähe. Hea on aga see, et palju avastamist on veel ees. Enamasti olen keskendunud kahele suunale: mikroorganismid veekogudes ja kristallide maailm, aga muidugi on ette tulnud ka muud. Mõne putuka lähemalt uurimine võib ka üsna põnev olla. Oled sa näiteks kunagi mõelnud, et milline näeb välja puugi või kärbse suu? Või milline on sääse tiiva ehitus?

Umbes 60x suurendus sääsetiiva äärest. Valgustuseks tavaline mikroskoobi altvalgus. Pilt on kokku pandud ligi 60 kaadrist.

Veekogudes elavad mikroorganismid
Kui vaatad mõne veekogu juures ringi, näed ehk puid, parte ujumas ja vetikat vee peal hulpimas, aga tegelikult on seal palju rohkem elu. Suur osa sellest askeldab hoopis allpool veepinda: põhjamudas, vetikate vahel, kusagil taimestikus.

Kes seal siis toimetavad? Neid tegelasi on palju ja eri suuruses. Peale kalade askeldavad seal ka palju väiksemad tegelased, keda on palja silmaga raske (ja kohati ka võimatu) märgata. Kindlasti tegutseb seal mitmeid erinevaid mikroskoopilisi vähilisi. Näiteks võib veest leida erinevaid aerjalalisi, karpvähilisi (ostrakood) ja vesikirbulisi. Veel võib seal olla erinevate muidu maismaal elavate putukate, näiteks sääskede vastseid ning kindlasti leidub seal ka erinevaid lestalisi (hüdrakariin).

Kuidas neid tegelasi näha?
Selleks on vaja abivahendit. Muidugi näed paljusid neist ka palja silmaga, aga kehvasti. Mõne tegelase puhul on näha lihtsalt mingit tumedat liikuvat täpikest ja kõik. Põnevaks muutub see maailm siis, kui suudad seda täpikest nii palju suurendada, et hakkad nägema detaile, näiteks seda, et täpikesel on silmad ja suu. Niisiis vajad sa abivahendit ja selleks sobib ideaalselt mikroskoop.

VESIKIRP (LIIK SIMOCEPHALUS). Vesikirbud moodustavad paljudes mageveekogudes suure osa zooplanktonist, olles seega tähtis lüli vee ökosüsteemi toiduahelais.

Kuidas objekte leida?
Kui me räägime tiigiveest mikroorganismide otsimisest, siis ega seal erilist kunsti ole. Mina teen nii, et lähen tiigi äärde ja tassin vee endale purgi või mõne muu anumaga koju ning hakkan siis selles tuhnima.

Muidugi tasub jälgida, kust sa täpsemalt vee võtad. Kui ammutad tiigi keskelt mõnest selgest kohast, ei pruugi väga palju elu leida. Võta vesi taimestiku või vetikate vahelt või põhjast koos väikese koguse põhjamudaga. Niiviisi toimides on üsna suur tõenäosus, et kellegi leiad.

Alati ei olegi vaja minna kusagile tiigi äärde pisielu otsima. Mikromaailm on kõikjal meie ümber. Piisab ka sellest, kui kraabid enda koduaiast õunapuu pealt pisut sammalt. Kata see paariks tunniks õhukese veekihiga ja pärast uuri seda mikroskoobi all. Sambla seest võib ka nii mõndagi leida.

Kuidas nähtut pildistada?
Selleks on loomulikult lisaks mikroskoobile vaja ka kaamerat. Halba ei tee, kui mikroskoop on trinokulaarne ‒ sellel on kaamera ühendamiseks eraldi koht ja sa ei pea väga palju ise „leiutama“. Muidugi pole midagi hullu, kui mikroskoop ei ole trinokulaarne, sest kaamera saab ühendada vastava adapteriga ka okulaari pessa.

Mikroskoobiga pildistamisel on ka oma miinused ‒ nende objektiivid on väga väikese teravussügavusega ja kui pildistada lihtsalt üks kaader, ei pruugi saada väga head pilti. Kvaliteetse foto tegemiseks peab pildistamisel kasutama tehnikat, mida kutsutakse fookuse kuhjamiseks. See tähendab, et pildistatakse mitmeid kaadreid, iga kaadri järel nihutatakse natuke fookust ja hiljem pannakse kogu see kupatus arvutis kokku.

Kui sul tekkis nüüd asja vastu suurem huvi ning tahaksid rohkem näha ja võib-olla ka ise proovida piiluda sinna imelisse maailma, siis leiad Facebookist grupi nimega Imeline Mikromaailm. Sealt saab rohkem infot ja alati võib ka nõu küsida.

C-VITAMIIN. Pildil on näha askorbiinhape ehk C-vitamiin mikroskoobi all, suurendus umbes 7x, valgustamisel kasutatud polariseeritud valgust.

Kristallide imeline maailm
Kristallide all ei mõtle ma mingeid kivikesi (poolvääriskive), vaid hoopis kemikaale. Ärge nüüd ehmuge sõna „kemikaal“ peale, see ei pruugi tähendada midagi ohtlikku. Kemikaalid on kõikjal meie ümber, näiteks võib mitmeid neist leida koduselt maitseaineriiulilt. Suhkur, sool, küpsetuspulber, sidrunhape jne ‒ kõik need on kemikaalid. Lisaks sellele, et need annavad toidule maitset, näevad need õigesti vaadatuna välja ka ülimalt põnevad ja kunstilised.

Muidugi ei piisa, kui need lihtsalt mikroskoobi alla pista. Et need ka efektsed välja näeksid, tuleb kasutada mõnda nippi. Kõigepealt peab selle kemikaali vees lahustama – tegema paraja lahuse. Seejärel kannad imeõhukese kihi lahust mikroskoobi slaidile ja ootad kristalliseerumist. Selle kestus oleneb mitmest tegurist: kemikaali iseloom, temperatuur, lahuse kangus jne. See võib võtta aega mõnest minutist mitme päevani ja mõne kemikaali puhul ei pruugi alati õnnestudagi. Leidub ka selliseid kemikaale, millega katsetamine on suhteliselt kindla peale minek. Nendeks on näiteks mõningad happed: sidrunhape, viinhape, C-vitamiin.

Kui meil on slaid valmis ja lahus kristalliseerunud (seda näeb tavaliselt silmaga), on aeg see mikroskoobi alla pista. Aga ei piisa sellestki, et slaidi lihtsalt mikroskoobi alla paned – niisama vaadates näevad kristallid välja suhteliselt igavad ja alati ei pruugigi veel midagi näha. Et kristallid muutuksid põnevaks, on vaja natuke valgusega trikitada. Seda nimetatakse valguse polariseerimiseks.

SIDRUNHAPE. Kristallide maailm on üllatusi täis, mõnikord pakub see sulle tõelisi „pärle“ ja minu jaoks on üks nendest „pärlitest“ just see pilt sidrunihappest. Suurenduseks on siin umbes 20x.

Polariseerime valgust
Kõigil mikroskoopidel pole valguse polariseerimise võimalust ja need, millel on, maksavad krõbedat hinda. Aga pole vaja muretseda, õnneks saab seda teha ise üsna lihtsate vahenditega. On vaja kaht polarisaatorit, milleks sobivad ideaalselt näiteks passiivsete 3D-prillide klaasid.

Võta prillidel klaasid eest. Üks klaas aseta mikroskoobi valguse peale ja teine enda tehtud kristallidele ning võidki kristallide vaatlemist alustada. Värvidega saab manipuleerida veel nii, et võtad näiteks läbipaistva plasti või mõne kiletüki ja asetad selle alumise prilliklaasi peale. Seda liigutades/keerates näed, kuidas kristallid värvi muudavad.

Naatriumkloriid (tavaline keedusool) on üks sellistest kemikaalidest, mille kristallid on suhteliselt lihtsalt ära tuntavad, need tulevad pea alati sarnased. Pildil suurendus umbes 7x.

Artikkel ilmus esmalt ajakirjas "Kalale! Looduses" ja on loetav siin.

Fookuskuhi

Fookuskuhi

Mis see fookuskuhi siis on?
See on meetod, kus liidetakse erineva fookuspunktiga tehtud pildid arvutis kokku ja saadakse ühtlaselt terav pilt. Seda meetodit kasutatakse erinevates fotožanrites, nt maastikufoto, makrofoto, tootefoto ja ka mikrofotos. Mikrofoto puhul on see vaata, et lausa kohustuslik, sest n-ö mega suurenduste juures pole võimalik saavutada ühe kaadrina lõpuni teravat pilti.

Toon näite ühe kärbse pildi näol. Pildil on näha ala, mis jääb terav ühes kaadris. No selline pilt ei ole ju vaadatav, või mis?
Siin tulebki appi nüüd fookuskuhi. Pildistame hunniku pilte, kus me nihutame iga pildiga seda teravat ala ja paneme hiljem kogu selle kupatuse arvutis kokku ja saamegi lõpuks ühe kena terava kärbseportree.

Siit näete väikest videonäidet, kuidas terav ala liigub:

Kuidas seda teravat ala siis nihutada?
Selleks on mitmeid erinevaid mooduseid. Üks tavalisemaid mooduseid on makro kelgu kasutamine — see on abivahend kuhu peale saab kinnitada kaamera ja vastavat nuppu keerates saab väikeste sammude kaupa kaamerat liigutada edasi-tagasi. Veel on võimalik hoopis pildistatavat liigutada ja kaamera on paigal ja nt makroobjektiivide puhul on võimalik ka vähehaaval fokuseerimisrõngast keerata ja hoopis niiviisi teravat ala nihutada. Lõpuks ei ole tegelikult vahet, millist meetodit sa kasutad, tulemus on ikka sama.

Siia lõppu siis näidispildi lõpptulemus ka :
 
Ka fotojuttudes on ilmunud üks üsna hea artikkel fookuskuhja kohta, seda saad lugeda siit.

Vaata ka õpetust kuidas piltide kokkupanemine arvuti taga käib:
 
 
Me kasutame küpsiseid

Kasutame veebilehel küpsiseid, tagamaks Sulle maksimaalselt hea kasutajakogemus. Küpsis on väike tekstifail, mis on salvestatud veebilehe serveri kõvakettale. Seda faili ei saa väärkasutada programmide käivitamiseks ega arvuti nakatamiseks viirustega. Küpsised on antud üksnes Sinu käsutusse ja neid saab lugeda ainult selle domeeni veebiserver, kust küpsis Sulle välja anti. Üks põhilisi küpsisefaili otstarbeid on Sinu aja säästmine. Kui näiteks Sa kohandad veebilehte või lehitsed seda, siis järgmistel külastustel tuletab küpsis veebilehele meelde spetsiifilise info Sinu eelistuste kohta. See lihtsustab asjassepuutuva sisu kuvamist, hõlbustab veebilehel navigeerimist jne. Kui Sa veebiserveri poole uuesti pöördud, saab varem sisestatud infot uuesti lugeda, nii et Sul on hõlpsam kasutada neid veebilehe funktsioone, mida Sa juba varem kohandanud olid..