Meist

Kes ma siis olen?
Ma ei pea ennast professionaalseks fotograafiks - kuigi ma olen fotoga tegelenud juba üsna pikalt, pean ma ennast siiski hobifotograafiks. Minu fototee sai alguse aastal 2011 oma esimese kaamera ostuga. See tee on olnud üsna eriilmeline, ma olen seigelnud paljudes erinevate žanrite vahel. Aga kohe alguses sai mulle ka selgeks, et see pisielu pakub mulle üsna suurt huvi. Oma esimese makroobektiivi soetasin ma üsna kohe peale kaamera soetamist, muidugi sellega sai piiluda siiski ainult n-ö makromaailma. Mikromaailma jõudsin ma alles aastal 2018, kui ma soetasin endale mikroskoobi. See maailm tõmbas mind kohe kogu täiega endasse ja vaikselt hakkasid kaduma minu elust teised fotožanrid. Kui 2018 oli veel selline mikroskoobiga tutvumise aasta, siis järgmine aasta (2019) tegelesin ma juba ainult fotomikrograafiaga (mõne väikese erandiga) - sellest oli saanud minu elu igapäevane osa ja on seda siiani. 2019. aastal õnnestus mul saada tunnustatud ka teadusfoto konkursil. Pilt sääsetiiva äärest tõi mulle Teadusfoto konkursil mikroskoobifoto kategooria võidu. See tunnustus andis mulle veelgi motivatsiooni juurde ja teadmise, et ei pea olema teadlane ja omama mingeid eriteadmisi, et sellega tegeleda. Vastupidi, selle tegevuse käigus saad sa tohutul hulgal uusi ja huvitavaid teadmisi. Veel mõned aastad tagasi polnud mul nt õrna aimu ka mitte asjadest, mida ma täna näinud olen. Seega võin ma julgelt väita, et see žanr on väga arendav, lisaks huvitavatele fotodele/videotele saab ka palju uusi teadmisi. Loe ka minu väikest jutuajamist fotojutud.ee -ga siit

Kes ma siis olen?
Fotovallas meeldib mulle enda kohta ütelda, et olen "Kirglik harrastaja". 🌝 Fotopisik on minus olnud juba vast kuskil 80-ndate aastate lõpust, 90-ndate algusest - sellest ajast, kui käisin korra ühel suvel koolivaheajal tööd tegemas ning oma esimese palga eest (250 rubla) ostsin endale esimese fotokaamera Smena 8M ning vannitoas piltide ilmutamiseks vajaliku tehnika ja keemia. Sellega kaasnes huvitav aeg, aga kuna ma kuskil fotoringis ei käinud ning kedagi õpetamas ka ei olnud, siis pildid sahtlipõhjast kaugemale kuhugi ka ei jõudnud. Peale Smena 8M-i oli vahepeal nö välismaise seebikarbi periood ja sellest perioodist on järgi jäänud väga palju päikeseloojangupilte.. noh, ütleme nii, et praegu tagantjärgi vaadates - ega nad palju üksteisest ei erinenud. 🌝 Tegelikult võib ütelda, et mulle meeldis pildistada ja jäädvustada seda, mida mu teele ette sattus - KÕIKE. Aga kompositsioonist, selle reeglitest ja rikkumistest mul väga palju teadmisi just ei olnud. Kõige pildistamise rida jätkasin ka siis, kui sai järgmisena ostetud filmi peegelkaamera, siis digikompaktkaamera ning hiljem digipeegelkaamera. Sellist suuremat teadlikku süsteemset õppimist ei saabunud ka digipeegelkaamera saabumisega, kuigi - sel ajal huvi süvenes - ellu tulid fotoajakirjad ja tuli ette katsetamisi näiteks makrovaherõngastega - võisin sipelgapesa juures veeta pikki tunde jälgides nende elu ja toimetamisi.
Suurem murrang fototeel saabus minu jaoks aga aastal 2012 - sel aastal sattusin tööle firmasse, kus Nikoni kaamerad ja objektiivid olid minu elu igapäevaseks lahutamatuks osaks. Võin ütelda, et 2012.-st aastast on selline haigus nagu fotograafia näidanud süveneva haiguse tundemärke. 🌝 Siis hakkasin tegelikult õppima, et kuidas saab teha huvitavaid ja ilusaid pilte - neelasin endasse lõputus koguses videoõppematerjali. Sain kogemusi sellest, kui suur vahe on tegelikult erinevatel kaameratel ning objektiividel; kuivõrd huvitav võib olla makromaailm, kuidas kasutada valgust ja pimedust, kuidas ning millega pilte töödelda, mis asi on fookuskuhi jne jne jne. Laias laastus saab ütelda, et taas - olen nendegi aastatega pildistanud kõike - rohkem, aga tasub äramärkimist minu vaieldamatud lemmikžanrid: ööfotograafia (ka öine valgusega maalimine), infrapunafotograafia (kus kaamerateks on ümbertehtud kaamerad - 720nm ja "full spectrum"), makrofotograafia ning loomulikult fotomikrograafia. Makropilte pildistades õnnestus mul ka üks võistlus võita - FB grupi "Eestimaa Kaunid Fotod" 2018. aasta talvise fotojahi õnnestus mul võita pildiga "Armastuse sümbol ja vili". Aastatel 2017-2019 liikusid mööda Põlvamaa raamatukogusid minu kaks rändnäitust: looduspiltidega "Peatu.. ja vaata" ning makromaailma piltidega "Peatu.. ja vaata lähemalt".
Kui hakkasin makrofotograafiasse sügavamalt sukelduma, hakkasin samas ka katsetama sellega, et kuidas on võimalik saada suuremaid suurendusi kui 1:1-le. Ja siis läks asi minu jaoks hästi põnevaks - küll ma tegin ringi tavaobjektiive, panin neid erineval moel üksteise otsa, keerasin objektiive kaamera ette tagurpidi, leiutasin, kuidas teha katkistest objektiividest makrovaherõngaid jne. Nagu öeldakse - süües kasvab isu ning ühel hetkel tundsin, et tahan rohkem just mikromaailmas edasi liikuda. Ja 2019. aasta sügisel jõudiski minuni trinokulaarne mikroskoop - ehk siis mikroskoop, millel on lisaks kahele silmaokulaarile veel kolmas toru, kuhu saab ühendada kaamera. Ja nagu öeldakse - edasine on ajalugu. Mikromaailm tuli mu ellu, on mu elus ja suure tõenäosusega jääb mu ellu - lihtsalt - see on mind täiega ära võlunud ning uurimised-pildistamised selles vallas jätkuvad usun, et veel vääääga pikaks ajaks. 🌝 
Alates 2015 aastast olen pannud oma valmis avalikkusele mõeldud pilte lehele https://500px.com/p/ReigoReimets - oled teretulnud tutvuma minu kõikide piltidega. 🌝